Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liige Kalev Kallo ütles, et monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seadus vähendab kohalike omavalitsuste rolli oma territooriumil vee- ja kanalisatsioonitariifides ning hindades kaasarääkimise osas.

„Seaduse jõustumisel tõstavad kindlasti osad veeettevõtted teenuste hinda,“ märkis Kallo.  „Puudub veendumus, et mõneski kohas veehind langema peaks, kuna algatajad on oma kampaania üles ehitanud blufile ja puuduvad igasugused reaalsusel põhinevad analüüsid. Täna suudab iga veeettevõtja oma hinna Konkurentsiametile ära põhjendada ja Konkurentsiametil puudub know how selle ümberlükkamiseks, eriti juhul, kui vastas on tunnustatud rahvusvahelised eksperdid.“

Kallo ütles, et konkurentsiameti poolt hetkel teistes majandusvaldkondades rakendatavad metodoloogiad ei käsitle kvaliteedi ja keskkonnanõuete täitmise ning järelevalve küsimusi.

„Ei ole mõistlik lihtsalt eeldada, et tarbija soovib kõige madalama hinnaga mis tahes kvaliteediga teenust,“ tõdes Kallo. „Asjaomastel institutsioonidel ning ka kohalikel omavalitsustel, kes esindavad tarbijate huve, peaks olema võimalus taotleda täiendavate kvaliteedi- ja keskkonnanõuete täitmist ning siis, kui vee-ettevõtjad sellised täiendavaid nõudeid täidavad, peaks seda ka järgmise perioodi hinnakujundamisel arvesse võtma. Näiteks muu hulgas lekete tase, kanalisatsiooniummistused, katkestused jne, kuna need on teenuse olulised aspektid.“

Kallo ütles, et need standardid peavad olema täielikult määratletud enne monopolide hinnapiirangute kehtestamise seaduse jõustumist.

„Vastupidisel juhul ei saa kliendid aru, mille eest nad maksavad, ning loomulikult võib siis juhtuda , et tariifide põhjal tehtavad võrdlused ei ole adekvaatsed, kuna erinevad ettevõtted pakuvad erineva kvaliteediga teenust,“ ütles Kallo. „Efektiivseid ettevõtteid tuleks motiveerida veelgi paremaks soorituseks ning ebaefektiivsed ettevõtteid tuleks sanktsioneerida tariifi kaudu selle eest, et nad kvaliteedi- ja keskkonnanõudeid ei täida.“

Kallo ütles, et Keskkonnaministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi ning kohalike omavalitsuste roll oleks tagada, et teenuse kvaliteedi tasemed oleks selgelt määratletud.

„Kui eelnevalt selgelt mitte määratleda, mida soovitakse, et vee-ettevõtja teeks, siis kuidas saab tuletada, mis võiks olla õiglase teenuse hind?,“ märkis Kallo.