Eelnõu teine lugemine
11.02.2009.a.
365 SE II
Muudatusettepanekute loetelu
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu
eelnõule
1. Jätta välja eelnõu §1 muutes järgnevate numeratsiooni.
Väljajäetav tekst:
„§ 1. Tsiviilseadustiku üldosa seaduses (RT I 2002, 35, 216; 2007, 24, 128) tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 86 senine tekst loetakse lõikeks 1 ning paragrahvi täiendatakse lõigetega 2, 3 ja 4 järgmises sõnastuses:
„(2) Tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui:
1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või
2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.
(3) Kui käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest.
(4) Kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, siis on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi. Sellisel juhul tuleb laenu kasutamise aja eest maksta intressi võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses.”;
2) paragrahvi 90 lõike 1 esimesest lausest jäetakse välja sõnad „või raskete asjaolude ärakasutamise tõttu”;
3) paragrahv 97 tunnistatakse kehtetuks;
4) paragrahvi 99 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) ähvarduse või vägivalla korral – kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas;“;
5) paragrahvi 100 lõikest 2 jäetakse välja sõnad „või raskete asjaolude ärakasutamise“.”
Põhjendus: Nii võlaõigusseaduse kui uue tsiviilseadustiku üldosa seaduse ülesandeks on ühiskonnaliikmete elu-ja tegevussfääri kaitse kolmandate isikute sekkumise eest võlaõigussuhetesse ning hüvede ümberpaigutamise õiguslik tagamine erasfääris. Võlaõigusseadus laieneb igasugustele lepingulistele võlasuhetele, sõltumata sellest, kes on lepingu subjektid. Võlaõigusseadus sisaldab endas üldpõhimõtteid, nagu dispositiivsus, hea usu ja mõistlikkuse põhimõte. Dispositiivsuse põhimõte tuleneb privaatautonoomia ja lepinguvabaduse põhimõtetest. Nimetatud põhimõtete alus on omakorda põhiseaduslik enesemääramise õigus, millega seadusandjal tuleb arvestada. Privaatautonoomia tähendab iseotsustamise õigust, lepinguvabadus väljendab lepingu sõlmimise, sisu ja vormi vabaduses. Lepingu sisu vabadus tähendab poolte õigust ja võimalust ise otsustada, millise sisuga lepingu nad sõlmivad.
Võlaõigusseaduse kõrval kohandatakse võlasuhetele TsÜS´is sätestatut niivõrd kuivõrd võlaõigusseaduses erinormid puuduvad.
Käsitletava eelnõuga muudetakse TsÜS´I tehingu tühisusega seonduvaid norme, mis arvestades TsÜS´i süstemaatikat, tuuakse tühistatavate tehingute alt tühiste tehingute regulatsiooni. Sellega aga ei lahendata eelnõu seletuskirjas viidatud peamisele eesmärgile, see on kiirlaenude kasutamisega seonduvad probleemid. Seletuskirjas viidatakse menetluslikele probleemidele, kus antud kontekstis puudub kohtul oma algatuslikult võimalus tühistamist võimaldavaid fakte kontrollida. Eelnõu kohaselt saaks kohus käsitletavas probleemis kohe kontrollida kas tehing on kehtiv ja kui tehing ei ole kehtiv siis ei saa kohus otsust sellele tehingule rajada. Üldjuhul esindavad pooli kohtus, kas seaduslikud – või lepingulised esindajad ja praegu kehtiva menetlusnormi mõtte kohaselt peaksid esindajad omama õiguslikku ettevalmistust. Õigusliku ettevalmistusega esindajate puhul kaob esindatavatel ära probleem, et seadusega vastuolus oleva viivise ja intressi või leppetrahvi tühisuse nõuet ei esitata.
Nii TsÜS´I kui VÕS´I süstemaatika sisaldab endas heade kommete ja mõistlikkuse põhimõttega vastuolus olevate tehingute seadusevastasust ning puudub vajadus nende eraldi ümberpaigutamiseks. Samuti on eelnimetatud mõisted piisavalt sisustatud ja väljakujunenud kohtupraktika. Privaatautonoomia ja lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt ei saa ühele lepingupoolele anda normatiivselt rohkem õigusi.
Eraõiguslikud võlasuhted on väljakujunenud pika aja jooksul ja nende tasakaalu loetakse igas õigussüsteemis primaarseks. Antud juhul tuleks tähelepanu pöörata administratiiv- haldusõiguslikele meetmetele kiirlaenude ja nendega seonduvate kõrgete intresside, viiviste ja leppetrahvide probleemi lahendamisel.
Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon
Juhtivkomisjon: JÄTTA ARVESTAMATA
(ei kuulu hääletamisele vastavalt RKTS § 106 lg 2)
2. Muuta eelnõu § 1 p1, täiendades TsÜS § 86 lõiget 3 teise lausega järgmises sõnastuses:
„Tarbijakrediidilepingute puhul loetakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi intressimäär või krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatava statistika järgi keskmist eraisikutele antud tarbimislaenude intressimäära enam kui kolm korda.”.
Põhjendus: Lisatav lause näeb ette turuolukorrast sõltuva paindliku piirmäära kehtestamise füüsiliste isikute tarbimislaenudele, millest suurem tarbijakrediidilepingu intressimäär või krediidi kulukuse määr on vastuolus heade kommetega. Säte on sõnastatud imperatiivsena, pidades silmas liigkasuvõtmise ohjeldamise eesmärki. Selline sõnastus peaks tulevikus aitama vähendada kohtuvaidlusi tehingu headele kommetele vastavuse hagiasjades, kuna sätestab lepingupooltele vastava kordaja näol selge kriteeriumi, millest suurema intressimäära või krediidi kulukuse määra korral on vastav kokkulepe seadusest tulenevalt heade kommetega vastuolus. Tarbijakrediidileping, milles ei ületata seaduses sätestatud intressi või krediidi kulukuse piirmäära võib samuti olla vastuolus heade kommetega, kuid on seda siis muudel seaduses sätestatud alustel, mille igal üksikjuhul tuvastab kohus.
Õiguskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT
3. Lugeda eelnõu § 2 senine tekst punktiks 1 ja täiendada eelnõud punktiga 2 järgmises sõnastuses:
„2) § 866 lg 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Reisiteenuseid pakkuv isik ei või tugineda lepingutingimusele, mille kohaselt ta olemata ise reisikorraldajaks üksnes vahendab üksikuid reisiteenuseid (vahendaja), kui pakkuja reklaami, kataloogide või muude lepingu sõlmimise asjaolude alusel võis lepingu teine pool teda mõistlikult reisikorraldajaks pidada.“.
Põhjendus: VÕS-i § 866 lõige 4 eristab pakettreisilepingust reisivahenduslepingut. Reisibüroo võib üksikul juhul tegutseda reisikorraldajana või olla pelgalt teise isiku koostatud reisi vahendaja.
Kahe lepingutüübi eristamise kriteeriumiks on reisiteenuste kombinatsiooni moodustamise ajahetk: reisikorraldaja seob erinevad reisiteenused üheks paketiks ning nende kõigi kohta sõlmitakse teise poolega üks leping, reisivahenduslepingu korral pakub reisibüroo kolmandast isikust reisikorraldaja poolt juba eelnevalt seotud reisipaketti. Peaasjalikult peaks määravaks olema see, kuidas reisija lepingu sõlmimisel aru saama pidi – kui talle võis mõistlikult jääda mulje, et isik, kes talle reisi pakub üksnes vahendab teise isiku poolt koostatud reisi, on tegemist vahenduslepinguga.
Tavalise pakettreisilepingu puhul tuleb eristada kahte lepingulist suhet – esimene reisikorraldaja ja reisija (või muu lepingupoole, kes ei ole reisija, kuid ostab reisijale reisi) vahel ning teine reisikorraldaja ning üksiku reisiteenuse osutaja vahel, kusjuures viimasest tekivad VÕS-i § 80 lg 2 alusel reisijal otsenõuded teenuse osutaja vastu. Reisivahenduslepingu puhul tekib eelnevatele lisaks vahendusleping st reisijal tekib lisaks pakettreisilepingule ka lepinguline suhe vahendajaga, millest tekivad iseseisvad nõuded vahendaja vastu ka siis, kui vahendusleping on reisija jaoks tasuta, kuna selle eest maksab vahendajale tasu reisikorraldaja. Reisivahenduslepingu näol on tegemist käsunduslepinguga. Viimasest tulenevate hoolsus- ja nõustamiskohustuste rikkumise korral saab reisija vahendaja vastu kasutada kõiki õiguskaitsevahendeid. Samuti vastutab reisikorraldaja vahendajast reisibüroo tegevuse eest TsÜS-i §-i 132 alusel koosmõjus VÕS-i §-iga 14.
Iseenesest ei tulene kirjeldatud vahendussuhtest aga veel reisijal vahendaja vastu nõudeid juhul, kui reisikorraldaja või osateenuse osutaja oma kohustusi tema ees rikub. Seda olukorda reguleerib kehtiv VÕS-i § 866 lõige 4, mille kohaselt vastutab vahendaja reisijale ettenähtud teabe andmise ja reisilepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt reisikorraldajaga. Seeläbi ei ole reisikorraldaja poolt koostatud reisipakette vahendaval reisibürool võimalik mingil viisil välistada oma vastutust.
Kas seadusandja poolt valitud niisugune lahendus on mõistlik, on küsitav. Direktiiv võimaldab nii kaugeleulatuvat vastutuse regulatsiooni reisibüroode puhul vältida ning seda võimalust on paljud teised riigid ka kasutanud (näiteks Saksamaa ja Šveits). Praktikas võib niisuguse regulatsiooni tulemuseks olla reisipakkumiste väiksem hulk turul, samas reisija seisukohalt on niisugune regulatsioon äärmiselt turvaline. Iseenesest ei ole reisivahendaja solidaarvastutus reisikorraldajaga ka alati vajalik, kuivõrd pakettreisidirektiivile tuginedes on kõigis EL liikmesriikides sisse viidud meie turismiseadusega võrreldav tagatissüsteem. Kindlasti peaks aga seadusandja välistama selle, et tegelikul reisikorraldajal õnnestuks oma vastutust välistada sellega, et ta lisab tüüptingimustesse sätte, et ta tegutseb üksnes üksikute reisiteenuste vahendajana. Nende kahe olukorra tasakaalustamiseks ongi pakutud VÕS-i § 866 lg 4 muudatus.
Riigikogu liige Hanno Pevkur
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT
4. Muuta eelnõu § 3 tekst ja sõnastada see järgmiselt:
„Käesolev seadus jõustub 2009. aasta 1. mail.”
Õiguskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT
__________________________________________________________________________
Esitab õiguskomisjon teisele lugemisele 09.02.2009.a. ettepanekuga teine lugemine lõpetada.