|
|
» Stenogramm » Esmaspäev, 19. september 2011
Stenogramm » Esmaspäev, 19. september 2011
|
|
|
|
| XII RIIGIKOGU STENOGRAMM |
| II ISTUNGJÄRK |
| Esmaspäev, 19. september 2011, kell 15:00 |
|
|
Toimetatud
|
|
| |
|
|
1.
16:33 Arupärimine hooldusravi korralduse kohta (nr 15)
|
|
Esimees Ene Ergma
Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Heljo Pikhofi, Helmen Küti, Karel Rüütli, Andres Anvelti, Jaan Õunapuu, Kajar Lemberi, Urve Palo ja Peeter Kreitzbergi 16. mail s.a esitatud arupärimine hooldusravi korralduse kohta. Palun kõnepulti Riigikogu liikme Heljo Pikhofi!
|
|
Heljo Pikhof
Proua juhataja! Head kolleegid! 16. mail andsin siitsamast Riigikogu kõnepuldist kaheksa Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikme nimel üle arupärimise sotsiaalministrile. Meie arupärimine käsitleb hooldusravi korraldust.
Tuletan saalis viibijaile lühidalt meelde arupärimise sisu. Paratamatult jõuab inimese elutee mingil ajal hetkeni, mil ta vajab nii ravi kui ka hooldust. Vabariigi Valitsuse tasemel on tõdetud, et Eesti tervishoiu- ja hoolekandesüsteemide lahusus on viinud olukorrani, kus inimestel on raske nende tervislikust seisundist või sotsiaalsest olukorrast tulenevaid vajadusi rahuldada. Selle probleemi lahendamiseks on kinnitatud "Eesti hooldusravivõrgu arengukava 2004–2015". Peaminister Andrus Ansip ütles 11. mail 2011. aastal Riigikogu infotunnis, et hooldusravivõrgu arengukava on täidetud ja sellest kõnelevad ka arvud, et hooldusravi voodikohtade arv ja ka hooldusravile kulutatud vahendite hulk on viimaste aastate jooksul väga kiiresti kasvanud ning et ta tahab uskuda, et meie hooldusravi kvaliteet on praegu märgatavalt parem, kui see oli aastaid tagasi. Eesti Patsientide Esindusühingu hinnang, mis on koostatud ühingule laekunud kaebuste alusel, erineb peaministri hinnangust oluliselt ja seda eriti teenuste kvaliteedi osas.
Eeltoodust lähtudes on meil Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 139 alusel sotsiaalministrile terve hulk küsimusi, millele ootame asjakohaseid vastuseid. Aitäh!
|
|
Esimees Ene Ergma
Suur tänu, kolleeg Heljo Pikhof! Palun kõnepulti sotsiaalministri!
|
|
Sotsiaalminister Hanno Pevkur
Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Küsimusi on väga palju, loodan, et ma mahun ajaraamidesse. Aga hakkame otsast peale.
Esimene küsimus koosneb neljast küsimusest: kas seatud eesmärgid on saavutatud, kas ravikindlustuse osakaal on vähenenud 35%-ni, kas voodikohtade arv on vähemalt 1800, kas kodune õendusabi toimib ja kas päevane õendusabi toimib? Hooldusravivõrgu arengukavas aastateks 2004–2015 seati 2010. aastaks järgmised eesmärgid: ravikindlustuse osakaal hooldusravi eest tasumisel väheneb 35%-ni, omaosalus 16%-ni, omavalitsuse osa on 49% ravipäeva maksumusest, hooldusravi voodikohtade arv on vähemalt 1800, koduse õendusabi visiitide arv on 250 000 ja päevane õendusabi toimib. Terviseameti täpsustatud andmetel (need on augusti andmed) on Eestis väljastatud 49 hooldusravi tegevusluba ja hooldusraviteenust osutatakse kokku 1734 voodikohal. Peaministri mainitud 1557 voodikohta on need, mida sel hetkel kasutati, ehk tegevusloaga voodikohtade arv on suurem kui sel ajal kasutuses olnud voodikohtade arv. Kui me võtame selle eesmärgi, mis on püstitatud – 2010. aastaks 1800 voodikohta –, siis võime väikese mööndusega öelda, et see eesmärk on saavutatud ehk me oleme 1734 voodikohaga planeeritud hooldusravi mahu peaaegu saavutanud.
Hooldusravi rahastamise suurendamine haigekassa eelarves on olnud samamoodi üks prioriteete. Olgu öeldud, et aastatel 2005–2010 hooldusravi rahastamise maht haigekassas suurenes 100%, samal ajal kui eriarstiabi rahastamise maht (lihtsalt võrdlusena) suurenes 65%. Kui vaadata hooldusravi osakaalu tervishoiuteenuste üldmahus, siis aastatel 2005–2010 suurenes see 2,2%-st 2,8%-ni. Kui vaadata tulevikku, siis aastateks 2012–2015 haigekassa tehtud prognoosi alusel oleme planeerinud hooldusravikulude 10%-list kasvu igal aastal. See on neli kuni viis korda kiirem kasv kui teistes raviliikides.
Hooldusravivõrgu arengukava kohaselt pidi 15%-line omaosalus rakenduma juba 2006. aastal. Kõik me seda teame, sellest on korduvalt siin saalis räägitud. 2007. aastal planeeriti ravikindlustuse osa vähendamist statsionaaris 65%-ni, millele lisanduks omavalitsuste osa. Kahjuks ei ole omavalitsused sellega kaasa tulnud. Inimesed on olnud väga tublid. 1. jaanuarist 2010 rakendus hooldusravi puhul 15%-line omaosalus. Kahjuks peab tunnistama, et omavalitsused ka praegu siin olulisel määral kaasa ei räägi, mõne väikese erandiga. Kindlasti tuleb öelda, et arengukavas planeeritut, eelkõige ravikindlustusest rahastamise vähendamist, ei ole soovitud tempos saavutatud.
Kui tulla koduõenduse juurde, siis Terviseameti väljastatud tegevuslubade alusel osutab Eestis koduõenduse hooldusteenust 81 teenuseosutajat. Nendest 74-l on teenuse osutamiseks olemas leping haigekassaga. Kui vaadata koduõenduse visiitide arvu (ma ütlesin, et võiks olla 250 000 visiiti aastas), siis juba 2008. aastal tehti koduõenduses 258 000 visiiti. Elik see eesmärk, mis oli seatud aastaks 2010, saavutati juba 2008. aastal. Samamoodi on haigekassa suurendanud koduõenduse rahastamise mahtu. Kui veel arvudest rääkida, siis koduõenduse rahastamine on oluliselt rohkem suurenenud kui statsionaarse teenuse puhul: statsionaarse teenuse puhul 1,8 korda ja koduõenduse puhul 3,19 korda. Vahe on ikkagi märkimisväärne.
Mis puudutab päevast õendusabi, siis on hea öelda, et koostöös Eesti Õdede Liiduga on töös teemakohased eelnõud. Muidugi tuleb möönda, et tegelikkuses osutatakse hoolekandeasutustes päevast õendusabi juba praegu eri nimede all, aga koos õdede liiduga me liigume selles suunas, et seadusmuudatused saaksid ka kirja pandud.
Teine küsimus: "Kas Te peate võimalikuks 2015. aastaks kohavajaduse rahuldamise ülesande täitmist?" Küsite ka geriaatria kohta ja seda, milline on praegu hooldushaiglate ja hooldekodude tase. Pean tunnistama, et olen üsna optimistlik hooldusravivõrgus seatud eesmärgi täitmise osas, s.o 10 hooldusravi voodikohta ja 20 hooldusvoodikohta tuhande 65-aastase või vanema elaniku kohta. Selleks rahastatakse Euroopa Regionaalarengu Fondist tervishoiumeedet "Õendus- ja hooldusteenuse infrastruktuuri arendamine", mille toetuse kogusumma on teatavasti üle 27 miljoni euro ehk eelmisel aastal, kui toetused välja maksti, oli seda 431 200 000 Eesti krooni. Meetmest toetatakse hooldusravi statsionaarse tegevusloaga teenuseosutajate investeeringuid. Praegu lähevad need investeeringud päris kenasti, osa hankeid on valmis, näiteks Räpinas ja Kuressaares. Mõned hanked on läinud kallimaks, aga hanke korraldajad otsivad lahendusi, mismoodi edasi minna, kas võtavad laenu juurde või otsivad muid võimalusi. Eelkõige puudutab see Rakveret ja Järvamaad, aga ka teisi. 21 projekti raames rekonstrueeritakse ja luuakse kokku 1817 voodikohta, millest 1428 on hooldusravi voodikohad. Olemasolevale 1734 voodikohale lisanduva 878 voodikohaga täidetakse ja isegi ületatakse hooldusravi arengukavas voodikohtade arvuks sätestatud eesmärk ehk meil on aastaks 2015 Eestis üle 2300 hooldusravi voodikoha. Arvestades praeguseid arenguid investeeringute tegemisel, tundub, et see eesmärk ka saavutatakse.
Hoolekandeteenuse osutamiseks oli Eestis 2010. aasta lõpu seisuga 5316 hooldekodukohta, mis ületab selgelt eesmärgi. Kohtadega hoolekande osas muret ei ole. See jutt käsitles kohti. Me rõhume siinjuures pigem koduhooldusele ja koduõendusele.
Mis puudutab geriaatriat, siis praegu tehakse diagnostikat ja ravi muudel aktiivravi voodikohtadel, põhiliselt sisehaiguste raviks mõeldud voodikohtadel, ning geriaatrilist hindamist tehakse spetsiifilise teenuse põhiselt hooldusravi voodikohtadel. Seega, tegevused, mis geriaatriaosakondadele ülesandeks seati, toimuvad, hoolimata geriaatria nimetust kandvate profiilsete voodikohtade puudumisest. Peame seda asjaolu ja tervishoiutöötajate pädevuse jätkuvat parandamist selles valdkonnas isegi olulisemaks kui osakonna vormilist olemasolu. On kokku lepitud Tartu Ülikooli nõukoguga, et selle aasta septembris avatakse uued residentuuriprogrammid – need on ka avatud –, millega seoses on sisehaiguste viieaastase programmi raames võimalik omandada ka geriaatria kõrvaleriala. Minu teada on seal vastuvõtt kenasti toimunud.
Kolmas küsimus käsitleb hooldusravi voodikohtade arvu eelkõige Tallinnas ja Harjumaal ning seda, milline on täiendav koduõdede vajadus. Hooldusraviteenuste osutamiseks Terviseameti antud tegevuslubade andmetel on kõige suurem puudus hooldusravi voodikohtadest Harjumaal ja Tallinnas, Tartumaal ja eelkõige Tartu linnas, Saaremaal ning Võrumaal. Hooldekodukohti, nagu ma ütlesin, on 5316, millest Tallinnas meile teadaolevalt on 505 ja Harjumaal 329. Tervikuna on hooldekodukohti piisavalt. Tallinna ja Harjumaa vajaduse katavad ära mujal Eestis asuvad hooldekodud.
Koduõdede seltsingu andmetel oli Eestis eelmise aasta seisuga 248 koduõendusteenust osutavat koduõde. Seltsingu hinnangul võiks olla täiendavalt 25–30 koduõde. Kindlasti selles osas tegevus käib, et koduõdesid juurde tuleks.
Neljas küsimus käsitleb ravikindlustuse kulusid hooldusravile, mis teie andmetel vähenesid 2009. aasta 237 miljonist kroonist 223 miljoni kroonini 2010. aastal. Teatavasti oli meil siis üldise maksulanguse tõttu piirhindade koefitsient 0,94, aga samas ei olnud vähenemine nii suur kui teistes valdkondades ja me saime reservide arvel seda natukene leevendada. Rääkides viimastest andmetest, 2011. aasta esimesest poolaastast, siis kui haigekassa nõukogu materjale vaadata, on näha, et hooldusravi rahastus on 2010. aasta esimese poolaastaga võrreldes juba suurenenud ja järgmise aasta prognoosi vaadates on näha, et see suureneb märkimisväärselt.
Viies küsimus käsitleb otseselt rahastamist. Rahastamise teema me käisime tegelikult esimesele küsimusele vastates üle. Et meil hakkab aeg varsti otsa saama, siis usun, et te leiate sobivad andmed vastusest esimesele küsimusele.
Kuues küsimus käsitleb kvaliteeti. Sellel tahan natuke pikemalt peatuda, kuigi aeg hakkab otsa saama. Terviseteenuse kvaliteediks me peame üldiselt teenuste omaduste kogumit, mis iseloomustab vastavust kehtestatud nõuetele, tänapäeva teadmistele, olemasolevatele ressurssidele, kutse- ja erialastele nõuetele ning patsiendi rahulolu ja terviseseisundi vajadustele. Kvaliteedi tervikuna võib jaotada struktuuri- ja protsessikvaliteediks ning tulemuste kvaliteediks. Nende mõjutamiseks ja kontrollimiseks on erinevaid võimalusi. Struktuurikvaliteet kui üks oluline eeldus hea kvaliteedi saavutamiseks on enamasti kindlaks määratud õigusaktidega. Tervishoiuteenuste osutamiseks on vaja tegevusluba, mille väljastamisel Terviseamet kontrollib teenuseosutajate vastavust kehtestatud nõuetele. Protsessikvaliteedi tagamine ehk nõuded teenuse osutamise viisile on samuti oluline eeldus hea kvaliteedi saavutamiseks. Kvaliteedi seda osa reguleerivad samuti eri õigusaktid. Meil on teatavasti olemas ka tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon. Kui inimesel on tunne, et tema raviprotsessis on tehtud viga, siis on tal õigus pöörduda tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni poole ja seal kindlasti antakse hinnang osutatud raviteenusele. Nii struktuuri- kui ka protsessikvaliteedi nõuete täitmist on võimalik järelevalve käigus kontrollida nendes osades, mis on õigusaktides reguleeritud, ja nõuete täpsustamisega saame kindlasti seda osa kvaliteedist mõjutada. Mis puudutab tulemuste kvaliteeti, siis seda me püüame mõjutada eelkõige ravijuhenditega. Ravijuhendites on kirjas erinevad diagnostika- ja ravivõtted. Kvaliteedi mõttes kõige olulisem on kindlasti patsientide hinnang saadud ravi kvaliteedile. On olemas, nagu ma ütlesin, ka tervishoiu kvaliteedi ekspertkomisjon.
Kvaliteedist tahaksin veel pikalt rääkida, aga aeg on ühe minuti pärast lihtsalt otsas ja on jäänud veel üks küsimus, mis käsitleb patsientide kaebuste lahendamist. Siin tulekski pöörduda tervishoiu kvaliteedi ekspertkomisjoni poole. Nõuded sellele kehtestas sotsiaalminister 2004. aastal ja neid on muudetud. Just hiljuti arutasime komisjoniga nõuded läbi. Leidsime, et on mõistlik kaasata komisjoni töösse psühholoog. Neid nõudeid on kindlasti ka komisjon ise paremaks teinud. Komisjoni töösse on kaasatud kõikide erialade head spetsialistid. Ma usun, et selle komisjoni tööga on võimalik tutvuda ka ministeeriumi kodulehel. Aitäh!
|
|
Esimees Ene Ergma
Suur tänu, härra minister! Nüüd on küsimused. Kõigepealt kolleeg Heljo Pikhof.
|
|
Heljo Pikhof
Aitäh, proua juhataja! OECD raport juhtis tähelepanu asjaolule, et meil on nn teenuste juhitud süsteem, mis sageli ei lähtu mitte inimese vajadustest, vaid inimene sobitatakse olemasolevate teenustega, küsimata, millist abi keegi vajab. See tähendab, et meil ei liigu mitte raha inimesega kaasa, vaid inimene suunatakse sinna, kus on mingit teenust pakkuda. Kuna kohalik omavalitsus on ühelt poolt suurim hoolekandeteenuste osutaja, hooldekodude omanik, teiselt poolt aga hindab inimese vajadusi enda seatud kriteeriumide järgi, võib omavalitsus olla pigem huvitatud oma allasutuse eelarve täitmisest kui inimese tegelikest vajadustest. Kuidas sa kommenteerid OECD raportist seda lõiku ja mida selle olukorra parandamiseks tehakse?
|
|
Sotsiaalminister Hanno Pevkur
Aitäh tähelepanu juhtimise eest sellele lõigule OECD raportis! Mina küll ei julge öelda, et hooldekodudesse saadetakse inimesi, kes seda teenust ei vaja. Omavalitsustes suunatakse inimesi hooldekoduteenust saama ikkagi väga selgelt vajaduspõhiselt. Kui inimesel on see vajadus, aga oma koduvallas või naabervallas hooldekodukohta ei ole, siis saadetakse inimene kodukohast ju üsna kaugele. Kui me võtame Tallinna näite, siis Tallinna hooldekoduteenuse kliendid elavad Aa hooldekodus, Koeru hooldekodus ja veel mitmes Eesti paigas, kuna Tallinnas on tõesti hooldekodukohtade nappus. Niisiis ei julge ma küll öelda, et Tallinn lihtsalt eelarvevahendite paigutamise mõttes suunab inimesi hooldekodusse. Seda ma kindlasti ei usu. Rääkides raha inimesega kaasaskäimisest, peab ütlema, et seda tasub kindlasti rohkem arutada. Ka täna kell kaks oli meil Harju maavanemaga kohtumine sel teemal, kuidas oleks võimalik just abivahendite osas rohkem raha inimesega kaasas panna käima. Eks siin ole erinevaid mõtteid. Aga me peame kindlasti arvestama, et raha inimesega kaasaskäimine ei tähenda, et inimesele raha või tšekk kaasa antakse, vaid see tähendab ikkagi raha virtuaalset liikumist. Oluline on teenuse sisu. Inimest tuleb suunata vastavalt sellele, mida ta vajab, kas ta vajab abivahendit, koduhooldust, koduõendust või statsionaarset abi hooldekodus, lausa hooldusravi või haiglaravi.
|
|
Esimees Ene Ergma
Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!
|
|
Viktor Vassiljev
Aitäh, proua juhataja! Austatud härra minister! Oma vastuses te ilmselt kasutasite tabelit, kus olid toodud arvud, kui palju on planeeritud hooldusravi voodikohti, hooldekodukohti, päevaõendusvisiite ja koduvisiite aastatel 2004–2015. Kui andmed nii ette lugeda, siis näeb tõesti välja, nagu asi oleks plaanipärane. Aga te ei arvestanud võib-olla neid peensusi, mida enamik siin saalis viibijaid ega kuulajaid ei tea. Võtame näiteks koduvisiidid. Peale koduvisiitide on olemas ka päevaõendusvisiidid. Neid on planeeritud niisama palju, aga see eesmärk on täitmata. Miks?
|
|
Sotsiaalminister Hanno Pevkur
Küsimus oli päevaõenduse kohta. Koduõendusvisiite on olnud oluliselt rohkem. Nüüd on küsimus selles, kus seda päevaõendusteenust siis osutatakse. Teenuseosutaja juures. Kindlasti on siin arenguperspektiive või, ütleme, on veel ruumi teenuseosutaja juures teenuse osutamiseks. Aga siin on üks oluline aga. Vähemalt mina pooldan küll seda, et kui inimesel on vähegi võimalust olla kodus ja saada see teenus koduõendusteenusena ehk kui seda õendusteenust, mida ta vajab, tervishoiuspetsialisti visiiti, on võimalik kodus pakkuda, siis tuleks seda võimaluse korral teha. Selles mõttes on haigekassa suund koduõenduse olulisele suurendamisele kindlasti igati õige. Inimest ei ole vaja vedada ühissõiduki või muu sõidukiga teenuseosutaja juurde, vaid teenuseosutaja tuleb inimese juurde, kui see on vajalik. Kui inimene vajab juba aktiivravi, siis loomulikult inimene viiakse või läheb ta ise teenuseosutaja juurde, seal antakse talle aktiivravi, vajaduse korral ka hooldusravi, tehakse muud raviprotseduurid ja ta saadetakse koju paranema. Kui on vaja täiendavat koduõendusteenust, siis loomulikult seda ka saab. Edasi, pehmem vorm on see, kui inimene jääb koduhoolduse peale, natukene raskem vorm on siis, kui ta läheb hooldekodusse. Nii et jah, päevaõendust võiks rohkem olla, aga ma üleliia ei muretseks, pigem muretseksin siis, kui koduõendusvisiitide arvu eesmärk oleks täitmata.
|
|
Esimees Ene Ergma
Palun, kolleeg Eiki Nestor!
|
|
Eiki Nestor
Hea minister! Kogenud riigiametnikuna märkasid sa seda kava lugedes kindlasti ühte huvitavat asja. Nimelt, kava algab tõdemusega, et hooldusravi tase ei ole meil küllaldane vahendite killustatuse tõttu, on erinevad moodused, kuidas seda rahastatakse. Aga kui kava ka lõpuni lugeda, siis jäävad need vahendid ikka niisama killustatuks. Nii juhtub siis, kui ühe valitsuse ajal hakatakse kava tegema, kirjutatakse valmis selle esimene ots, ja teise valitsuse ajal võetakse see kava vastu, tehakse selle lõpuosa. Selge küsimus: oled sa ministrina nõus pidama kohalike omavalitsustega läbirääkimisi, et avaliku sektori praegu tehtavad kulutused ühendada, selle nimel, et kõik inimesed Eestis saaksid hooldusravi, sõltumata sellest, kas neil on tuttav perearst, on nende omavalitsuses rohkem raha või parem sotsiaaltöötaja või on lastel suuremad sissetulekud, nii et kõik saaksid rahulikult vanaduspõlve pidada? Oled sa valmis omavalitsustega läbi rääkima, et neid asju kokku viia?
|
|
Sotsiaalminister Hanno Pevkur
Aitäh küsimuse eest! Omavalitsustega räägitakse ka praegu läbi. Tänagi oli üks läbirääkimiste voor. Sellel on nagu kaks osa. Mis puudutab hooldusravi, siis hea küsija teab väga hästi, et hooldusravi kestab 30 päeva ja sealt edasi kuni 60 päeva. Siis tuleb nagunii leida lahendus, kas inimene hakkab saama koduõendusteenust, on ta sellises konditsioonis, et on võimalik koduhooldusega hakkama saada, või läheb hooldekodusse. Neid valikuid on rohkem. Aga mis puudutab hooldusravi rahastamist, siis olen sada protsenti päri, et mingi lahendus tuleb leida. Vähemalt praeguses seisus tundub üsna vältimatu see, et meil ei õnnestu saavutada hooldusravi arengukavas toodud eesmärki, et omavalitsused oluliselt panustavad hooldusravisse. Nüüd on küsimus selles, kuidas kombineeritakse hooldusravi ja hooldekoduteenust. Sealt tekib rahastamise sümbioos. Ma loodan, et kui hooldusravitaristu vahendid on kõik edukalt valmis, edukalt paigutatud ja hooldusravi voodikohad olemas, millega kaasneb ka hooldekodu voodikohtade arvu kasv, siis on selleks ajaks selge ka rahastamismudel. Ka sellest, et haigekassa panustab aastas 10% rohkem või viis korda kiiremini kui teistesse raviliikidesse, ei piisa, et kõiki hooldusravi voodikohti sada protsenti ära katta. Mingisugune lahendus tuleb leida. Ma kindlasti ei näe võimalust, et me paneksime sellest kohustusest inimestele rohkem kui praegune 15%. Samamoodi on äärmiselt ebatõenäoline eeldada, et omavalitsustel võiks lähima paari aasta jooksul tekkida võimekus panustada inimeste hooldusravisse, mis oleks tegelikult väga loogiline. Hooldusravi arengukavasse on kirjutatud põhimõtted, et hooldusravi on väga selge osa inimese hoolekandest ja et see on n-ö loomulik protsess. On see siis hooldusravi, hooldekoduteenus või n-ö voodi jagamine, et millal ta vajab ravi ja millal koduteenust – see vahe on õhkõrn. Mõistlik oleks siin omavalitsustega asi selgeks saada. Aga loomulikult on omavalitsuste üldine seisukoht ju teada: kui riik paneb peale mingi kohustuse, siis andke aga raha. Kuigi see kohustus, mis puudutab hooldusravi, oli tegelikult juba 2004. aastal kokku lepitud. Omavalitsused ei ole siin kahjuks lihtsalt kaasa tulnud.
|
|
Esimees Ene Ergma
Palun, kolleeg Neeme Suur!
|
|
Neeme Suur
Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Meil on haiglavõrgu arengukava ja hooldusravivõrgu arengukava. Mõlemad lõpevad aastal 2015. Kas ministeerium on asunud nende mõlema läbivaatamisele ja uue arengukava ettevalmistamisele ning kuidas võivad muudatused haiglavõrgu arengukavas mõjutada hooldusravivõrgu arengukava?
|
|
Sotsiaalminister Hanno Pevkur
Aitäh! Need mõjutavad otseselt. Muutmisprotsess on pidev. Kui me räägime hooldusravivõrgu arengukavast ja paneme sinna juurde haiglavõrgu arengukava, siis on selge, et kui me toome näiteks sellesama Euroopa Regionaalarengu Fondi ja sealt eraldatavad vahendid ning kui me 431 miljonile Eesti kroonile või 27 miljonile eurole paneme juurde omaosaluse, siis saame ikkagi väga suure summa. Kui selle suure summa eest on tehtud korda teatud taristu, siis on selge, et seda tuleb inimestele teenuste osutamiseks ka rahastada. Üks asi, mida me oleme mõelnud, on see, kas hooldusravivõrgu investeeringuid saavad haiglad tuleks vähemalt mingiks ajaks panna haiglavõrgu arengukava haiglatega samale pulgale. See on väga oluline samm. Me oleme haigekassa juhatuse esimehega arutanud, kuidas tagada see, et kui me oleme maja valmis teinud, siis oleks sellel majal ja nendel voodikohtadel olemas ka rahastus. Selles mõttes on ülioluline see muudatus läbi viia. Mis puudutab teisi arenguid, siis me arutasime Riigikogu liikmetega 2009. aasta detsembris võimalusi haiglavõrgu edasisteks arenguteks ja leppisime kokku teenusebaasid, mis ühes või teises haiglas on. Selge on, et maakonnakeskustes asuvatesse haiglatesse ehk praegustesse üldhaiglatesse jäävad rohkem sellised inimesele lähedased, inimese hooldamisega seotud tegevused. Sellepärast sai ka hooldusravivõrgu arengukavasse kirjutatud, et see raha suunatakse kõikidesse maakondadesse. Seal on väga selged seosed olemas.
|
|
Esimees Ene Ergma
Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra sotsiaalminister! Avan läbirääkimised ja kutsun kõnetooli kolleeg Viktor Vassiljevi.
|
|
Viktor Vassiljev
Proua juhataja! Austatud härra minister! Lugupeetud kolleegid! Kõik head inimesed, kes loevad minu esinemist pärast stenogrammist! Ma ei saa hästi nõustuda kõigi nende väidetega, mida minister just siit puldist esitas, näiteks sellega, mis puudutab koduõendust ja päevaõendust. Praegu, kui arvestatakse, kui palju on teenuseid osutatud, siis kirjutatakse jah, et oli 250 000 visiiti, aga nende 250 000 visiidi sees ongi seesama päevaõendus, mis ei ole rakendunud. See ei ole rakendunud sellepärast, et minu meelest juba viis või kuus aastat järgemööda esitatakse haigekassale taotlusi selle teenuse sisseviimiseks, mida aasta otsa menetletakse, siis tehakse mingid märkused, lükatakse tagasi, esitatakse uuesti. Niimoodi see pall liigub siia-sinna, aga asjast kasu ei ole.
Täpselt sama lugu on hooldusravi voodikohtadega. Hooldusravi voodikohtade seas peaks olema selline teenus nagu õenduskodu. Milles on vahe? Vahe on selles, et praegu hoitakse inimest hooldushaiglas 30 päeva. Kuni 60 päeva on võimalik hoida, aga kokkuleppel ei hoita üle 30 päeva, siis saadetakse inimene kuskile edasi, kas koju või hooldekodusse. Aga on inimesi, kes 30 päevaga ei parane. Need on kroonilised haiged, vanad inimesed. Sellised kliendid vajaksid ajaliselt piiramata hooldushaiglateenust. Hooldusravivõrgu arengukavas on seda teenust nimetatud õenduskoduks, kuna osutatakse õendusabi, aga inimesele on see koht tema viimaseks koduks. Kümne aasta jooksul ei ole suudetud seda teenust rakendada, kuigi seda on üksikasjalikult kirjeldatud, on olemas hinnad, rahastamisskeemid ja nõuded. See kõik on olemas, aga teenust ei ole.
Rääkides geriaatri erialast, pean ütlema, et minu meelest on Eesti praegu Euroopa Liidus ainuke riik, kus geriaatri eriala kui sellist ei ole. See oli olemas kuni aastani 1996, kuid 1996. aastal tõmmati see Sotsiaalministeeriumi arstlike erialade nimekirjast pidulikult maha. See eriala tõmmati maha! Otsustati, et seda ei ole vaja. Mitte ainult Euroopal, vaid kogu maailmal on seda eriala vaja, aga meil, kuigi me räägime, et elanikkond vananeb, noored jooksevad minema, eakaid inimesi on järjest rohkem, seda vaja ei ole. Geriaatri eriala ei tähenda seda, et sisearst, kirurg, psühhiaater, minu pärast kas või hambaarst seda õpib. Kõik nad mingil määral õpivad geriaatriat, jah. On olemas gerofarmakoloogia, on olemas gerouroloogia – mida iganes. Aga geriaatri eriala on täiesti iseseisev arstlik eriala. See, et Eesti Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsioon on kümne aasta jooksul välja võidelnud selle, et ülikoolis õpetatakse seda kõrvalerialana, andke andeks, on väga-väga hädapärane, pisikene sammukene. Eriala kui sellist ei ole. Küsimus on praegu selles, et Sotsiaalministeerium ei saa luua uut eriala, kui puudub residentuur, aga ülikool ei saa rakendada residentuuri, kui puudub vastav eriala. Nokk kinni, saba lahti! Minu meelest võiks keegi peale käratada, et võtke ometi aru pähe. Minu arvates võiks see olla sotsiaalminister. Niimoodi me siis ootame juba kümme aastat.
Mis puudutab rahastamist, siis minu meelest olid juba aastal 2000 või 2001 olemas kokkulepped kohalike omavalitsuste ja Sotsiaalministeeriumi vahel, et võiks küll osaliselt rahastada kohalike omavalitsuste eelarvetest, osaliselt Sotsiaalministeeriumist ja osa olgu inimese omaosalus. Praegu on tõesti nii, et inimesed on olnud tublid ja nad maksavad. Inimesed on üldse väga tublid, nad maksavad ka elektri eest, nad maksavad aktsiise. Aga mis neil parata ongi! Nii nad maksavadki. Aitäh!
|
|
Esimees Ene Ergma
Suur tänu, kolleeg Viktor Vassiljev! Palun kõnepulti kolleeg Eiki Nestori!
|
|
Eiki Nestor
Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Kõigepealt ütlen, et ma ei ole siin arupärijate nimel, ma olen siin iseenda nimel, mina arupärimist ei esitanud. See on kodukorraseaduse tähenduses väga tähtis.
Ma tahan öelda üht. Vaadake, kogu selle arengukava väljatöötamise ajendas kunagi asjaolu, et meil käib see asi praegu nii: siin on inimesed, kes vajavad abi, ning nüüd me ütleme, et teda me ravime ja seda me rahastame siit, aga teda me hooldame ja seda me rahastame teisest avaliku sektori allikast. Kui nüüd juhtub, et me enam ei rahasta (minister vastas täpselt, et enam me teda ei ravi, kuna need 30 päeva pluss veel teatud päevad said otsa), siis me hooldame teda ja rahastame seda teisest kohast. Ja vastupidi: inimene võib olla hooldatav, aga nüüd vajab järsku ravi. Kogu selle asja tobedus peitubki selles, et tegelikus elus vajab see vanainimene mõlemat, nii hooldust kui ka ravi, ja ei ole mingit mõtet seada sinna vahele mingisuguseid piire, et nüüd me sind hooldame ja nüüd me sind ravime. Ta vajab täpselt samasugust hoolitsust, hella kätt, meditsiinilist nõuannet, tabletti, vett, hooldust – samamoodi, mingit vahet ei ole. Seetõttu algatati tookord ka arengukava. See jäi lõpuni viimata, kuna järgmine valitsus ilmselt ei pidanud võimalikuks omavalitsustega sel teemal läbirääkimisi pidada. Praegune minister ütles, et ta räägib küll nendega. Kas ta sellel teemal räägib, seda me teada ei saanud.
Kui te vaatate, mis tegelikult toimub, siis näete, et võib-olla on Eestis mõni üksik haigla, kes praegu hooldusraviosakonda ei ehita. Valdavalt teevad seda kõik, võib-olla on ainult mõni üksik, kes ei tee. Te lähete vanadekodusse ja vanadekodu juhataja ütleb teile ausalt, et tal on juba ammu kaks õde palgal, kusjuures haigekassast nad ei saa mitte pennigi, ei peagi saama. Haigekassaga lepingu sõlmimise lootustki hooldekodul ju tegelikult ei ole, kuna see ei ole raviasutus, see on hooldusasutus. Järgmisest aastast võtab ta tööle veel ühe inimese, kes hakkab rehabilitatsiooniga tegelema. Teisisõnu, see killustatus on juba ammu elule jalgu jäänud. Tegelik elu sunnib nii haiglajuhte kui ka hooldekodujuhte midagi tegema, et inimesed vajalikku teenust saaksid. Riik ja avalik sektor ei suuda neile vastu tulla.
Nii et see on suur ja tõsine asi. Ma loodan, et võib-olla see arutelugi siin annab ministrile julgust minna läbi rääkima ja hakata tegelema sellega, mida inimestel tõesti vaja on, et meid ei koheldaks erinevalt – sind me hooldame, aga sind me ravime. Tegelikult me vajame mõlemat ja järelikult on mõttekas asjale süsteemselt läheneda. Süsteem on vaja luua, austatud rahvasaadikud ja austatud minister!
|
|
Esimees Ene Ergma
Suur tänu, kolleeg Eiki Nestor! Ma palun kõigepealt kõnetooli kolleeg Heljo Pikhofi ja siis härra ministri!
|
|
Heljo Pikhof
Proua juhataja! Nagu siin on juba korduvalt öeldud, on meie tervishoiu- ja hoolekandesüsteemi rahastamine ja teenuste korraldamine lahus. Kokkupuutepunkt on selles, et ka hooldekodudes elavad inimesed vajavad meditsiinilist abi ja haiglas hooldusravil saab abivajaja viibida 60 päeva jutti, kuid enamasti vajab ta pärast seda ikkagi veel õendusabi ja põetamist.
Hooldekodud on valdavalt omavalitsuste omanduses. Omaosalustasu neis on juba 65%, mis tähendab, et ka kahest pensionist ei piisa, et hooldekodusse kohta saada. See on üks küsimus, mille pärast meie pensionärid närveerivad, see viib neil öösel une ära. Siia, suure raha alla ongi koer maetud, vähemalt üks nendest. Sellele kui suurimale kitsaskohale osutas ka hiljutine OECD raport, mis, tõsi küll, vaatles pikaajalise hoolduse puhul tervishoidu, sealhulgas perearste, ning hooldusravi, õendushooldust ja hoolekannet koos, nagu vist peakski olema, tulevikus vähemasti. Suuremat sidusust kahe valdkonna vahel vajame hädasti juba praegu.
Kui rääkida Eesti SKT ning tervishoiule ja hoolekandele tehtavate kulutuste suhtest, siis on üldteada, et see protsent on meil Euroopa Liidu väiksemaid. Aga meie hooldusteenuse halb kvaliteet ei ole tingitud üksnes rahanappusest. Praegusedki võimalused on killustatud, koostöö on kehv nii tervishoiu- ja hoolekandesüsteemi kui ka omavalitsuste vahel. Patsiendi, st kliendi vajaduste hindamiseks puudub ühtne metoodika. Omavalitsustes erineb teenuste valik ja kättesaadavus suuresti ja kõigil on küüned kiivalt enda poole. Paikades, kus on tööle pandud suured hooldekodud, kus on olemas tegevusluba ühe või teise teenuse osutamiseks ja haigekassagagi leping sõlmitud, võib koduhoolduse väljaarendamine kängu jääda. Siit tulenes ka minu küsimus, millele minister vastas, aga millele ma ootasin natuke teistsugust vastust.
Ometi on meil tekkinud selge arusaam, milline peaks olema eakate hoolekanne. Inimene peaks saama elada koduses keskkonnas nii kaua kui vähegi võimalik ja tuge pakuksid selleks just esmatasandi teenused. Kui ma kuulasin ministri juttu ja tema vastuseid, siis jäi mulle mulje, et sinna on veel pikk tee käia. Suund koduhooldusele on võetud ka mujal Euroopas, vaid keskeltläbi 5% vanuritest vajaksid voodikohti. Muuseas, see tuleb nii inimesele kui ka ühiskonnale rahaliselt hulga odavam. Aitäh!
|
|
Esimees Ene Ergma
Suur tänu, kolleeg Heljo Pikhof! Palun lugupeetud sotsiaalministri veel kord kõnepulti!
|
|
Sotsiaalminister Hanno Pevkur
Head Riigikogu liikmed! Ma tänan teid väga selle eest, et meil selline viljakas debatt käimas on! Vaadake, hooldekodu ja hooldusravi vahe on väga väike. Tõesti, nagu härra Nestor ütles, inimene vajab ühte ja teist, sellepärast ongi need integreeritud teenused hästi olulised. Euroopa Regionaalarengu Fondi raha jagatakse nüüd ju nii, et suures osas rahastatakse sellest hooldusravi voodikohti, aga ka hooldekodu voodikohti. Hea näide on Valga. Võib-olla on keegi teist seal käinud. Ühel korrusel on hooldekodu, teisele korrusele tuleb hooldusraviosakond ja kohe kõrvalt uksest pääseb aktiivravi saama. Igati mõistlik lahendus.
Mis puudutab hooldekodusid ja seal pakutavat õendusabi, siis, jah, me oleme ette valmistamas muudatust, mille kohaselt on ka seadusega lubatud, et hooldekodus on vajaduse korral õde. Kui me vaatame tegelikku praktikat, siis mida me näeme? Me näeme, et on hooldekodusid, mis on suhteliselt väikesed, kus meditsiinilise vajaduse katab perearst. Meil on hooldekodusid, mis on natuke suuremad, kus meditsiinilise vajaduse katab ära õde, ja on hooldekodusid, kuhu oleks tõesti võib-olla vaja ka raviarsti, näiteks Koeru hooldekodu, mis oma 200 kliendiga on väga suur. Selles mõttes on meditsiiniline teenindamine hooldekodus või vajaduse korral ka hooldusravi osutamine raviasutuses väga selgelt läbi mõeldud.
Loomulikult oleks inimesel kõige parem olla kodus. Kui ta vajab aktiivravi, siis õde ei anna talle ainult tabletti ega tee ühte süsti, vaid inimene transporditakse raviasutusse. Kui ta on piisavalt tervise juures, siis ta võib olla hooldekodus, aga võib olla ka kodus ja saada koduõendusteenust. Aitäh!
|
|
Esimees Ene Ergma
Suur tänu, härra minister! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.
|
|
|
« Eelmine
|
Järgmine »
|
|
|
|
