|
|
» Stenogramm » Neljapäev, 2. juuni 2011
Stenogramm » Neljapäev, 2. juuni 2011
|
|
|
|
| XII RIIGIKOGU STENOGRAMM |
| I ISTUNGJÄRK |
| Neljapäev, 2. juuni 2011, kell 10:00 |
|
|
Toimetatud
|
|
| |
|
|
1.
10:06 Õiguskantsleri ettepanek nr 12 jälitustoimingust teavitamise ja selle kontrolli kohta
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Alustame nüüd esimese päevakorrapunkti menetlemist. Lubage mul lühidalt tutvustada õiguskantsleri ettepaneku number 12 menetlemise korda. Kõigepealt on õiguskantsler Indrek Tederi ettekanne kuni 20 minutit, siis põhiseaduskomisjoni esimehe ettekanne kuni 20 minutit ja samuti õiguskomisjoni liikme ettekanne kuni 20 minutit. Igal Riigikogu liikmel on õigus ettekandjale esitada üks suuline küsimus. Peale küsimuste vooru on läbirääkimiste voor ja mul on ettepanek, et selles voorus esineksid kõigepealt fraktsioonide esindajad ja seejärel teised, kes soovivad sõna võtta. Läbirääkimised lõpetatakse siis, kui istungi juhataja paneb hääletusele küsimuse, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt. Ettepaneku vastuvõtmiseks on nõutav poolthäälte enamus.
Head ametikaaslased! Alustame nüüd selle päevakorrapunkti menetlemist. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks õiguskantsler Indrek Tederi! Päevakorrapunkti pealkiri on "Õiguskantsleri ettepanek nr 12 jälitustoimingust teavitamise ja selle kontrolli kohta".
Head ametikaaslased! Saalis on liiga kõva lärm. Palun vaikust! Austame ettekandjat ja austame oma ametikaaslasi! Ma tänan teid! Palun, härra õiguskantsler!
|
|
Õiguskantsler Indrek Teder
Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Põhiseaduse § 142 lõike 1 ja õiguskantsleri seaduse § 17 alusel teen Riigikogule ettepaneku viia põhiseadusega kooskõlla kriminaalmenetluse seadustiku § 121 lõike 1 teise lause punkt 4, jälitustegevuse seaduse § 17 lõike 1 teise lause punkt 4 ning 1. jaanuaril 2012. aastal jõustuva kriminaalmenetluse seadustiku § 12615 lõike 2 punktid 2 ja 3. Järgnevalt selgitan lühidalt oma ettepaneku sisu, pikemad põhjendused leiate Riigikogule saadetud kirjalikust ettepanekust. Olgu siinkohal märgitud, et nimetatud normide põhiseaduspärasuse hindamisel lähtusin oma analüüsis järgmistest aspektidest. Esiteks, jälitustoimingu edasilükkamist võimaldava õigusliku aluse sõnastus; teiseks, teavitamise edasilükkamise rakendamise praktika; kolmandaks, järelevalve korraldus; neljandaks, muud menetlusgarantiid (õiguskaitsevahendid, kogutud teabe säilitamise ja kasutamise regulatsioon).
Läbiviidud analüüsi tulemusel jõudsin seisukohale, et viidatud õigusnormid on koosmõjus kriminaalmenetluse seadustiku, jälitustegevuse seaduse ja julgeolekuasutuste seaduse §-ga 36 vastuolus põhiseadusest tulenevate järgmiste põhimõtetega: riigi omavoli keeld (tuleneb põhiseaduse § 13 lõikest 2); õigus menetlusele ja korraldusele (tuleneb põhiseaduse §-st 14); õigus tõhusale õiguskaitsele rikkumise korral (põhiseaduse § 15 lõige 1) ning õigus tutvuda riigiasutustes enda kohta hoitavate andmetega (põhiseaduse § 44 lõige 3). Vastuolu põhiseaduse loetletud põhimõtetega nende koosmõjus seisneb selles, et kriminaalmenetluse seadustik ja jälitustegevuse seadus võimaldavad jätta isiku jälitustoimingust üldse teavitamata ning seadus ei näe ette tõhusat ja süsteemset järelevalvet jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise ning teavitamata jätmise üle.
Põhiseaduslik taust on järgmine. Sissejuhatuseks võib tõdeda, et me kõik ju soovime ausat ja läbipaistvat riiki. Ausa riigi saavutamisel ja kuritegude avastamisel on ikka olnud oma koht ka tõendite kogumisel jälitustegevuse käigus. Piltlikult öeldes võiks aus asjaajamine riigis olla Eesti kaubamärk. Samas on oluline, et ausa riigi, nagu ka mis tahes muu legitiimse eesmärgi saavutamisel ei kaasneks jälitustegevuse kui teatud asjaoludel hädavajaliku abinõuga isikute põhiõiguste liiga tugev riive, mille tagajärjel võiks devalveeruda demokraatliku riigi põhilised väärtused.
Palju on korratud väga õiget põhimõtet, et demokraatlik riik peab olema läbipaistev. Riigi institutsioonid ei tohi olla kaetud läbipaistmatu kestaga, mille taga toimetamisi inimesed ei näe – see on üldpõhimõte. Keeleliselt tõlgendades ja mõistet loodusteaduslikult sisustades võiks jõuda tulemuseni, et kui mingi asi on täiesti läbipaistev, siis seda ei näe üldse ning seda polegi olemas. Seega, kui riigi tegevus mingis valdkonnas on täiesti läbipaistev, siis puudub läbipaistvus õiguslikus mõttes. Paradoks! Paralleeli sellise mittenähtava tegevuse ja jälitustegevuse vahel ei ole raske tõmmata. Ühesõnaga, demokraatlikus õigusriigis peab avalik võim olema õiguslikus mõttes läbipaistev ja avalikkuse poolt kontrollitav.
Seega, kuigi me ei sea kahtluse alla põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil teabe salajase kogumise vajalikkust, tuleb nentida, et jälitustoimingud kujutavad endast õigusriigis ebatraditsioonilist, teiste sõnadega erandlikku tegevust. Isikuandmete salajase kogumisega sekkub riik inimese privaatsfääri. Sellega riivatakse inimese mitmeid põhiseadusega tagatud põhiõigusi ja vabadusi. Seejuures võivad õigused ja vabadused saada rikutud kas jälitustoimingu tegemisel või jälitustoiminguga saadud teabe säilitamisel, kasutamisel või muul töötlemisel. Ka olukorras, kus puudub alus rääkida riigi totaalsest jälgimisest, tuleb maandada valikulise, s.o siis üksikjuhul väärkasutamise ohtu.
Isiku teavitamine tema õigusi riivavast ja salaja, st tema eest varjatuna läbiviidud riigi toimingust on oluline tulenevalt inimväärikuse põhimõttest (s.o põhiseaduse § 10) ning seetõttu, et teavitamisega luuakse isikule võimalus õiguskaitsevahendeid kasutada. Põhiseaduse § 44 lõike 3 järgi on isikul õigus tutvuda tema kohta riigiasutustes ja kohaliku omavalitsuse asutustes ning riigi ja kohalike omavalitsuste arhiivides hoitavate andmetega. Seda õigust võib seaduse alusel piirata samas sättes loetletud juhtudel, näiteks teise inimese õiguste ja vabaduste kaitseks, kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks. Olen seisukohal, et põhiseaduse § 44 lõike 3 kaitseala tuleb jälitustoimingut puudutavas osas tõlgendada laiendavalt, st viisil, mis nõuab isiku n-ö aktiivset teavitamist salajasest info kogumisest pärast jälitustoimingu eesmärgi saavutamist.
Järgnevalt lahkan veidi kehtiva regulatsiooni puudusi.
Esiteks jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise alustest. Kriminaalmenetluse ja jälitustegevuse kahjustamise oht kui jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise seaduslik alus iseenesest mahub nende põhiseadusega lubatud piiranguklauslite alla, mil võib isiku juurdepääsu tema kohta kogutud andmetele piirata (s.o põhiseaduse § 44 lõige 3 lause 2). On mõistetav, et kuni kestab kriminaalasja kohtueelne menetlus või toimub näiteks kuriteo tõkestamise eesmärgil alustatud jälitusmenetlus, tooks isiku viivitamatu teavitamine kaasa ülesande täitmise nurjumise. Kuritegevuse soodustamise ärahoidmine teavitamise edasilükkamise alusena on seevastu äärmiselt lai ja kohaldatav ka pärast eelnimetatud menetluse lõppu. Kuritegevuse soodustamise oht teavitamise edasilükkamise alusena võib olla kooskõlas põhiseadusliku kuriteo tõkestamise eesmärgiga vaid piiratud juhtudel.
Analüüsi tulemusel ei tuvastanud ma tõhusat kontrolli jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise üle, mistõttu ei ole üksikjuhul välistatud isiku põhiõiguste kaitsega vastuolus olevad väärtõlgendused. See oht kaasneb eelkõige kuritegevuse soodustamise ohu alusega. Teiseks, regulatsiooni oluline puudus seisneb ka asjaolus, et kriminaalmenetluse seadustik ja jälitustegevuse seadus võimaldavad tõlgendust, mille kohaselt lükatakse jälitustoimingust teavitamine edasi kuni kogutud andmete hävitamise tähtaja möödumiseni. Selle tagajärjel isikut lõppastmes jälitustoimingust ei teavitatagi. Samal ajal võib jälitustoiminguga kogutud teabe säilitamise ja seeläbi ka kasutamise aeg olla väga pikk. Näiteks riigisaladusega kaitstud tähtajad ulatuvad sõltuvalt teabe liigist maksimaalselt 25, 50 või 75 aastani. Kuigi põhiseaduse § 44 lõikest 3 ei tulene minu hinnangul keeldu isikule tema kohta riigiasutustes hoitavatele andmetele juurdepääsu välistamiseks, saab see olla lubatav üksnes seadusandja ettenähtud erandlikel asjaoludel. Rõhutan, et seadused praegu teavitamata jätmist selge sõnaga ette ei näe. Tulenevalt põhiseaduse §-s 3 sisalduvast olulisuse (parlamendireservatsiooni) põhimõttest peab seadusandja otsustama kõik põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused ise.
Kolmandaks keskendusin analüüsis järelevalve korraldusele ja tegelikule praktikale jälitustoimingust teavitamise ja teavitamata jätmise vallas. Kuna seadus annab prokuratuurile ja jälitusasutusele kaalutlusõiguse ehk erinevad seaduslikud võimalused jälitustoimingust teavitamise viivitamatuse osas, siis peab selline kaalutlusõiguse kasutamine põhimõtteliselt olema vaide-, kaebe- või kohtumenetluses kontrollitav. Olukorras, kus isik ei ole tema suhtes teostatud salajasest toimingust teadlik, tuleb jälitustoimingute olemusest ning intensiivsusest tulenevalt tagada riigi tegevuse seaduslikkuse kontroll n-ö isiku eest. Jälitustoimingutega saab isiku kohta koguda ulatuslikku ja tundlikku infot, mistõttu kontrollisüsteemi täielikkus on jälitustoimingute puhul vaieldamatult tähtsam kui mõnes muus riigi tegevuse valdkonnas.
Menetluse käigus ilmnes, et alates 2004. aasta juulist, mil seadusega kehtestati isiku jälitustoimingust teavitamise kohustus, puudub usaldusväärne statistika teavitamise edasilükkamise ja lõplikult teavitamata jätmise praktika kohta. Kontrolli teavitamata jätmise üle teostavad jälitusasutuse juht ja prokuratuur, seejuures on prokuratuuri kontroll pärast kriminaalmenetluse lõppu pisteline. Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon kinnitas mulle eelmise aasta lõpus saadetud kirjas, et komisjon ei ole jälitustoimingust teavitamise ja teavitamise edasilükkamise järelevalvega seni tegelenud.
Asjakohane kohtupraktika on ülimalt napp. Prokuratuurile seadusega pandud kontrollikohustus (alates 1. jaanuarist 2012 laieneb see ka kriminaalmenetluse-eelsele kuriteo tõkestamise eesmärgil toimuvale jälitusmenetlusele) on oluline menetluslik tagatis, siiski ei saa riikliku süüdistuse funktsiooni kandva institutsiooni kontrolli pidada sõltumatuks võimuharude eraldatuse mõttes. Jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise ja teavitamata jätmise üksikjuhtumite üle puudub isiku põhiõiguste kaitseks vajalik sõltumatu kontroll, välja arvatud siis, kui isikut hiljem teavitatakse või ta saab jälitustoimingust muul viisil või juhuslikult teada.
Lõpetuseks märgin, et minu ettepanek puudutab jälitustoimingust teavitamise edasilükkamist ja teavitamata jätmist kriminaalmenetluse või jälitustegevuse kahjustamise või kuritegevuse soodustamise ärahoidmiseks. Samas sisaldavad kriminaalmenetluse seadustik ja jälitustegevuse seadus ka teisi jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise aluseid, näiteks salajase kaastöölise kaitse. Ettepanekuga nõustumise korral on seetõttu otstarbekas vaadata üle jälitustoimingust teavitamise süsteem tervikuna, sest minu seisukoha kujundamisel arvestatud põhimõtted laienevad suures osas ka teistele teavitamise edasilükkamise alustele. Tänan!
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Tänan, austatud õiguskantsler! Head ametikaaslased, kas teil on küsimusi? Väino Linde, palun!
|
|
Väino Linde
Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Küsin sealt, kus te lõpetasite. Kui mahukaks võiks teie visiooni kohaselt nende konkreetsete seaduste muutmine kujuneda – eeldusel muidugi, et Riigikogu on täna teie ettepanekuga nõus?
|
|
Õiguskantsler Indrek Teder
See ei kujuneks eriti mahukaks. Põhimõtteliselt tuleks ju muuta neid osutatud sätteid. Minu hinnangul see väga töömahukas ei ole. Kõigepealt tuleks sõnastust täpsustada ja näha ette vastav kontrollorgan. Nagu ma olen oma ettepanekus mõista andnud, see kontrollorgan võiks olla kohus. Õiguskantsler küll ei tee selliseid siduvaid ettepanekuid, aga tõenäoliselt see mõistlik oleks.
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Peep Aru, palun!
|
|
Peep Aru
Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Praeguse praktika kohaselt on isikute põhiõiguste piiramisest mitteteatamine pigem reegel, kuigi seaduse kohaselt võiks see olla erand. Kui me viimasel ühisistumisel asja vastu huvi tundsime, siis selgus, et puudub selge statistika teavitamise ja mitteteavitamise kohta. Kas te peate vajalikuks sellise kindla aruandluse kehtestamist, et meil oleks korralik numbriline ülevaade olemas? Siis saab ju ka sisu juurde minna.
|
|
Õiguskantsler Indrek Teder
Jah, põhimõtteliselt küll. Tõepoolest ju üldine usaldusväärne statistika puudub. See võiks olla kontrollsüsteemi üks osa ja annaks üldiselt teada, mis toimub. Vastus on jah.
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Kalle Laanet, palun!
|
|
Kalle Laanet
Aitäh, austatud juhataja! Hea õiguskantsler! Kuidas teile tundub: kas kogu jälitustegevuse seadus ja julgeolekuasutuste seadus on piisavalt selged, nii et inimesed saavad aru, millistel ajenditel ning kelle loal on võimalik isikute põhiõigusi ja vabadusi piirata?
|
|
Õiguskantsler Indrek Teder
Tänan küsimuse eest! See on laiem teema. Ma otsustasin peale seda, kui ma oma nõuniku kaudu olin üle kahe aasta osalenud nn jälituspaki arutlusel õiguskomisjonis, et kõige mõistlikum on võtta see teema ette konkreetsete ettepanekute kaudu, analüüsides konkreetsed sätted läbi, ja juhul, kui ma tuvastan vastuolu, siis teen ka austatud parlamendile vastava ettepaneku minna konkreetsete sammudega edasi. Kui kogu see pilt ette võtta, siis võib asi lihtsalt venima jääda.
Selgitan natukene jälitust kui julgeoleku tagamise eesmärgil tehtud menetlust. Kõigepealt, see jaguneb kaheks. Minu ettepanek puudutab kriminaalmenetlust. Kuni selle aasta lõpuni jaguneb jälitus kriminaalmenetluse seadustiku, jälitustegevuse seaduse ja julgeolekuasutuste seaduse alusel kaheks. Nagu öeldud, minu ettepanek puudutab kriminaalmenetluse seadustikku. Peale aastavahetust jaguneb see endiselt kaheks, kuid jälitustegevuse seadus läheb kriminaalmenetluse seadustiku hulka. Kokkuvõtvalt saan öelda, et ma olen otsustanud konkreetsete sammudega välja tulla, et üldist olukorda edasi arendada.
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Mailis Reps, palun!
|
|
Mailis Reps
Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea õiguskantsler! Mind huvitavad jälitustoimingute valdkonnas need nn kolmandad isikud. Kui mõnda isikut jälgitakse ja selleks on isegi luba saadud, siis see inimene puutub ju kokku väga paljude teistega. Kas neid teisi, kolmandaid, neljandaid, viiendaid isikuid informeeritakse sellest? Kas neil on õigus sellest teada ja millises ulatuses nende antud informatsiooni võib kasutada?
|
|
Õiguskantsler Indrek Teder
Jah, põhimõtteliselt laieneb ka nendele isikutele põhiseaduse § 44 lõikes 3 nimetatud kaitseala. Ka see on minu ettepaneku üks osa, et neid tuleks põhimõtteliselt teavitada. Ja kui ei teavitata, siis peaks seaduses olema selge sõnaga fikseeritud, millistel alustel ei teavitata, et nad on seal kaitsealas.
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Austatud õiguskantsler, ma tänan teid väga teie ettepaneku ja ettekande eest, samuti vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni aseesimehe Deniss Boroditši!
|
|
Deniss Boroditš
Austatud istungi juhataja! Hea õiguskantsler! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas õiguskantsleri ettepanekut nr 12 oma 30. mai istungil koos õiguskomisjoniga. Istungile oli kutsutud ka õiguskantsler, kes tutvustas õigus- ja põhiseaduskomisjoni liikmetele oma ettepanekut. Samuti olid istungile kutsutud riigi peaprokurör Norman Aas ja Justiitsministeeriumi esindaja. Istungil rõhutas õiguskantsler, et tema ettepanek lähtub konstruktiivsest soovist olemasolevat olukorda paremaks muuta ning et konkreetne ettepanek puudutab just jälitustoimingust teavitamist ja sellega seonduvaid probleeme. Peamiste probleemidena tõi õiguskantsler välja kolm punkti. Punkt 1: jälitustegevusest teavitamise edasilükkamise või teavitamata jätmise alused on liialt ebamäärased. Punkt 2: otsustav institutsioon peaks olema sõltumatu menetluse osalistest. Punkt 3: samuti peaks olema sätestatud selge korraldus ja menetlus, kuidas jälitustoimingust teavitamise edasilükkamine toimub. Sellest tulenevalt tegi õiguskantsler ettepaneku viia asjaomased seadused põhiseadusega kooskõlla.
Istungile külalisena kutsutud riigi peaprokurör Norman Aas nägi eelkõige probleeme prokuratuuri erapoolikuses jälitustoimingust teavitamata jätmise kontrolli läbiviimisel, kuna jälitustoimingust mitteteavitamise loa annavad needsamad prokurörid, kes on andnud loa jälitustoimingu tegemiseks. Ta nägi selles konflikti tekkimise ohtu ja leidis, et paljudes teistes riikides viljeldav süsteem, kus jälitustoimingust teavitamata jätmine vajab kohtu luba, oleks täitsa mõeldav.
Justiitsministeeriumi esindaja leidis, et jälitustoimingust mitteteavitamise alused on natuke liiga laiad ja ebamäärased, aga otsest vastuolu põhiseadusega ta ei näinud. Ta leidis, et pigem on jälitustoimingust mitteteavitamisel probleem vastavate lubade väljaandmise üle teostatavas järelevalves.
Peale sõnavõttude ärakuulamist toimus komisjoni istungil ettepaneku arutelu. Paljud komisjonid liikmed uurisid, kas on olemas ka statistiline ülevaade, kui palju on jälitustoimingust teavitamata jätmisi. Justiitsministeeriumi esindaja vastas, et ei ole ja see on üks peamisi probleeme. Andmebaasid ei sisalda praegu eraldi infot jälitustoimingust mitteteavitamise kohta. Arutati ka jälitustoimingust mitteteavitamise järelevalvega seonduvat. Komisjoni liikmed olid seisukohal, et jälitustoimingust mitteteavitamise üle peaks olema kohtulik järelevalve, kuna kohus on sõltumatu organ.
Kokkuvõttes leidis komisjon, et õigusriigis peavad isikute õigused olema kindlalt kaitstud ja inimesed peaksid end turvaliselt tundma. Põhiõiguste riived peaksid olema võimalikult täpselt ja hästi reguleeritud. Komisjon leidis, et kindlasti tuleb seaduses täpsustada need mõisted, mis õiguskantsler oma ettepanekus välja tõi: "kuritegevuse soodustamine" ja "oht jälitustoimingu eesmärgile" on ilmselgelt liiga laiad mõisted. Komisjon leidis ka, et järelevalve jälitustegevusest mitteteatamise üle tuleb kindlasti paremini reguleerida, et tagada isikute põhiseaduslike õiguste tõhus kaitse. Sellest tulenevalt otsustas põhiseaduskomisjon oma 30. mai istungil häältega 8 poolt ja 2 erapooletut toetada õiguskantsleri ettepanekut nr 12. Aitäh!
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Tänan, austatud ettekandja! Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan teid ettekande eest! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks õiguskomisjoni liikme Andres Anvelti!
|
|
Andres Anvelt
Hea juhataja! Head kolleegid! Kolleeg Deniss Boroditš tegelikult rääkis juba üksikasjalikult, mis toimus põhiseaduskomisjoni ja õiguskomisjoni ühisistungil. Õiguskomisjon arutas seda küsimust lausa kahel istungil. Esimene kord oli siis esmaspäeval, 30. mail koos põhiseaduskomisjoniga, teine kord teisipäeval, 31. mail. 31. mail toimus komisjonis ka arutelu, mis kujunes natuke laiemaks kui see tänane õiguskantsleri ettepanek. Käsitlesime järelevalveküsimusi jälitustegevuses ja kriminaalmenetluses laiemalt. Aga kuna see ei puuduta otseselt tänast õiguskantsleri ettepanekut, siis ma ei hakka seda teie lahkel loal ette kandma. Konstateerin seda, et õiguskomisjon – kohal oli viis rahvasaadikut – toetas konsensusega õiguskantsleri ettepanekut ja sellise sõnumiga olen ka mina siin, et lugupeetud Riigikogu võiks seda ettepanekut toetada. Aitäh teile!
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Jaak Allik, palun!
|
|
Jaak Allik
Lugupeetud härra Anvelt! Ma pöördun teie poole kui õiguskomisjoni esindaja poole, aga ka kui inimese poole, kes on Eesti õiguskaitseorganites eri kohtadel pika aja jooksul töötanud. See õiguskantsleri õiendis suurepäraselt esitatud maailm tuletab mulle kohati meelde väga niisugust kafkalikku maailma, kuhu me oleme 20 aastaga sattunud. Kas te oskate hinnata, kuidas on olnud võimalik, et me 20 aastat peale iseseisvuse taaskehtestamist peame seda konstateerima ja hakkama tegelema selliste elementaarsete asjadega, kuna korralagedus on tõesti kafkalik? Kas see on juhtunud teadmatuse tõttu või kellegi tahtel?
|
|
Andres Anvelt
Hea küsimus selles mõttes, et tõesti kõrvaltvaatajale, tavainimesele tänavalt võib see säärase hilinenud remondina tunduda. Aga süsteemist seest tulijana ma tean, et tegelikult selle 20 aasta jooksul on süsteem aidanud jälitustegevusalast õigust luua. Me saime asjaomase seaduse alles 1994. aastal. See on arenenud. Me oleme arenenud totalitaarrežiimi põhimõtete järgimise asemel õigusriigi poole.
Üks tegur on vahest see, et meie lugupeetud kodanikud ei ole siiani probleemile kuigi palju tähelepanu pööranud ja on arvanud, et jälitustegevuse põhieesmärk on ju kurjategijate püüdmine. Ei ole sügavuti mõeldud põhiseaduslikule riivele, mida jälitustegevus tegelikult endas kannab. Nii et ma arvan, et me oleme liikunud suhteliselt normaalses tempos jälitustegevuse kõigi legaalsete põhimõtete kinnistumise poole. Usun, et nüüd see intensiivistub kindlasti, kuna lähiajal leiab jälitustegevus oma õige koha kriminaalmenetluse seadustikus. Jälitustegevuse seadus kaob ära. Nii et me saame jälitustegevust hinnata kui ühte tõendite kogumise meetodit, mis kannab endas põhiseaduse riivet, aga mida siiski võib kasutada. Seda aga tasakaalustatult, arvestades nii kodanike põhiõiguste kaitset kui ka vajadust võidelda kuritegevusega.
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Hea ettekandja, ma tänan teid ettekande ja vastuse eest! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Ja nüüd, head ametikaaslased, avan läbirääkimised ja nagu ma ütlesin, palun kõigepealt kõnetooli fraktsioonide esindajad. Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Marko Pomerants, palun!
|
|
Marko Pomerants
Lugupeetud juhataja! Õiguskantsler! Head kolleegid! Palun kaheksa minutit!
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Palun!
|
|
Marko Pomerants
Ma tean kümneid inimesi, kes arvavad, et nende telefone pealt kuulatakse. Olen neile ikka öelnud, et ilmselt see nii ei ole, ja selleks on kolm põhjust. Esiteks, selleks pole vajadust. Teiseks, ilmselt poleks see legaalne. Kolmandaks, riigil ei ole jälitusasutustele nii palju raha eraldatud, et kõiki inimesi saaks pealt kuulata. Ja kui vaadata nendele inimestele otsa, kes seda kahtlust endas kannavad, siis mulle tundub ka, et nende puhul puuduks alus jälitustoimingust teavitamist edasi lükata. Seega nad teaksid läbiviidud toimingust. Aga mine sa tea.
Kuritegude avastamine ja ennetamine nõuab meetmeid, millega võib kaasneda tugev põhiõiguste riive. See on legaalne, aga eeldab asjaomaseid menetlusgarantiisid.
Õiguskantsler analüüsis kriminaalmenetluse seadustiku ja jälitustegevuse seaduse regulatsiooni osas, mis võimaldab edasi lükata isiku teavitamise tema õigusi riivanud jälitustoimingu tegemisest kriminaalmenetluse kahjustamise ning kuritegevuse soodustamise ja jälitustegevuse kahjustamise ärahoidmiseks. Peale analüüsi jõudis ta seisukohale, et kriminaalmenetluse seadustiku § 121 lõike 1 lause 2 punkt 4 ja jälitustegevuse seaduse § 17 lõike 1 lause 2 punkt 4 koosmõjus tõendite jälitustoimingutega kogumist reguleeriva kriminaalmenetluse seadustiku 3. peatüki 8. jao teiste sätete, jälitustegevuse seaduse ning julgeolekuasutuste seaduse §-ga 36 on vastuolus põhiseaduse § 13 lõikega 2, §-ga 14, § 15 lõikega 1 ja § 44 lõikega 3 nende koostoimes osas, mis ei näe ette tõhusat ja süsteemset järelevalve korraldust. Samadel põhjustel on põhiseadusest tuleneva riigi omavoli keelu temaatika üle kandunud 1. jaanuaril jõustuvasse kriminaalmenetluse seadustikku. Ja selle § 12615 lõike 2 punktidest 2 ja 3 me räägimegi.
Kui me nüüd puhtpragmaatiliselt, lähtudes meie kasutuses olevast ajast ja sellisest õigusterminist nagu "mõistliku aja jooksul käsitlemise" praktikast, sellele teemale otsa vaatame, siis saame keskenduda ennekõike 1. jaanuaril jõustuva kriminaalmenetluse seadustiku § 12615 lõike 2 punktidele 2 ja 3 ning nende võimalikule muutmisele. Sel lihtsal põhjusel, et need kaks seadussätet kaotaksid oma jõu niikuinii. Nii hoiame kokku tähemärke ja saame ka asjast parema ülevaate.
Nii Riigikogu põhiseadus- kui ka õiguskomisjon jõudsid järeldusele, et tõstatatud küsimuses tuleb asuda õiguskantsleriga koostööle. Meile antud võimalused näevad ette variante olla õiguskantsleri ettepaneku poolt või vastu. Kommenteerimise võimalust hääletusel pole, küll aga saab seda teha läbirääkimistel. IRL-i fraktsioonis toimunud arutelu tulemusena jõudsime järeldusele, et õiguskantsleri nähtud vastuolu olemasolu saab kinnitada või ümber lükata vaid Riigikohus oma lahendiga. Meie arvates seda vastuolu ei ole. Samas on debatt arutluse all olevate sätete üle käinud juba Riigikogu XI koosseisus. Katsume siis ikka seda konsensusmäära tõsta. Kriminaalmenetluse seadustik, mida seni on tuntud seaduseelnõuna 286, jõustub 1. jaanuaril niikuinii. Justiitsministeeriumis on alustatud reaalset tööd. Nagu toonane justiitsminister Lang presidendile lubas, tuleb jälitustegevuse regulatsiooni analüüsida. Arutelu töörühmas käib ja järgmine koosolek leiab aset veel enne jaanipäeva.
Seadust saab teha paremaks. Eks päriselu näita, kas me suudame kõigepealt lahendada õiguskantsleri tõstatatud teavitamiskohustuse täitmise kontrolli probleemi – see tundub esmapilgul lihtne – ja sisustada paremini tõstatatud määratlemata õigusmõisted. Oma analüüsis pööras õiguskantsler tähelepanu mõistetele "jälitustoiming" ja "kriminaalmenetluse kahjustamise oht", aga ennekõike mõistele "kuritegevuse soodustamise oht". Minu hinnangul on põhjust küll keskenduda vaid viimasele, kuritegevuse soodustamise ohule. Ehk suudame aga pakkuda lahendusi ka teistele aja jooksul üles kerkinud küsimustele – ikka nii, et leiame parema tasakaalu põhiõiguste riive ärahoidmiseks ning kuritegude lahendamiseks ja ennetamiseks vajalike tingimuste vahel. Aitäh!
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Suur tänu, hea ametikaaslane! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Andres Anvelti!
|
|
Andres Anvelt
Aitäh, juhataja! Kolleegid, seisan jälle siin teie ees. Ma ei saa mitte rääkimata jätta sellisel teemal nagu jälitustegevus, kuna olen selle põhiseadusliku riivega ise aastaid tegelenud. Seetõttu on mul mõningad mõtted, mis ma teile tahan edasi öelda. Et teid mitte väga palju koormata, ei tee ma seda mitte arvude, vaid rohkem rahvakeeles.
Esiteks, mul on hea meel, et see küsimus – sisejulgeolek ja põhiseaduse riive – on vähemalt komisjonides olnud selline erakondadeülene ja erakonnad pole otsustanud seda teemat kasutada poliitiliseks ärategemiseks. See annab kindlust, et me oleme demokraatia arendamisel Eesti riigis õigel teel ja mõistame demokraatiat õigesti.
Aga asja juurde. Enne ma kolleeg Jaak Allikule vastasin segaselt, kuna tahtsin sellessamas lühikeses sõnavõtus selgitada, et see, mida me tegelikult praegu parandame, on jälitustegevuse põhi, mis pärineb, uskuge või ärge uskuge, kunagisest NSV Liidu Siseministeeriumi ja KGB ühisest salajasest käskkirjast 009, mis rääkis jälitustegevusest õiguskaitse – kui neid võib niimoodi nimetada – organites. Selle käskkirja baasil ehitati 1994. aastal üles jälitustegevuse seadus. Kuna ma puutusin tol ajal jälitustegevuse seaduse esimese variandi loomisega päris tihedalt kokku, siis julgen väita, et mõningad laused – ma ei oska öelda, kas ka viimases redaktsioonis – ja sõnaühendid on samad, mis olid selles käskkirjas.
Nüüd, aastal 2011 me oleme jõudnud selleni, et viime jälitustegevuse kriminaalmenetluse seadustiku koosseisu, kus see peabki olema. Seda ühelt poolt. Ja teisalt me vaatame jälitustegevust kui mitte lihtsalt politsei töömeetodit, aga kui riigi õigust piirata inimeste põhiõigusi. Sealjuures tuleb arvestada sellega, et jälitustegevus pole mitte politsei või jälitusasutuste privileeg, vaid rahva poolt neile põhiseaduse kaudu erandina antud võimalus üldist turvalisust kaitsta. Nende erandite puhul peab olema väga selge ja arusaadav järelevalve, et needsamad õiguskaitseorganid tihtipeale võib-olla ka lihtsalt inimlikust mugavusest ei hakkaks erandit võtma kui põhilist töövahendit.
Kokkuvõttes mul on hea meel, et kui me räägime jälitustegevuse arendamisest, siis me ei ehita enam moodsat kahekorruselist villat Suur-Sõjamäe barakksuvila vundamendile, nii nagu see enne jälitustegevuses oli.
Siia juurde tahaksin öelda seda, et prokuratuur, kes praeguse seaduse järgi otsustab jälitustoimingutest kodaniku teavitamise edasilükkamise üle, ei ole selleks kindlasti õige asutus, sest ta on riiklik süüdistaja ja tema institutsioon ei kanna seetõttu erapooletust. Ta on ikkagi kaldu riikliku süüdistuse poole. Nii saab ainult toetada õiguskantsleri arvamust, et selleks institutsiooniks peab olema kohus. Kui kohus annab loa jälitustegevuse teostamiseks, siis nende inimeste arv, kelle põhiõigusi selle loa andmisega tegelikult riivatakse, on tutvusringkonna sidemete tõttu tunduvalt suurem. Ka nende suhtes peab otsuse, kas teavitada või mitte, tegema kohus. Kui see on prokuratuur, siis tekib samasugune situatsioon nagu "Viimse reliikvia" ühes stseenis, kus nunnakloostri ülem annab Agnesele piitsa ja käsib tal ise end edasi piitsutada. Selle muudatusega me ka lihtsustaksime prokuratuuri ja uurimisorganite tööd, võttes neilt vastutuse sellesama kaalutlusõiguse kasutamisel. Selle koht on ikkagi kohtus.
Ja viimane asi, mis ma tahan öelda. Me arutasime Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonis jälitustegevusega seonduvat ka natuke laiemalt. Esiteks, meil on hea meel, et Justiitsministeerium on hakanud selle teemaga taas tegelema. Palun kolm minutit aega juurde!
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Palun, kolm minutit lisaaega!
|
|
Andres Anvelt
Uue seadustiku redaktsiooni me saame nüüd 1. jaanuaril jõustatud. Jälitustegevuse seadus kaob ära, kriminaalmenetluse seadustik asub ka selle rolli täitma. Juba selle versiooni loomise ajal aga olid õiguskantsleri ettepanekud tehtud. Neid ei arvestatud, ka president juhtis sellele tähelepanu. Nüüd on Justiitsministeeriumis asunud tööle vastav töögrupp ja me näeme, et tegelikult vajab jälitustegevuse meetod veel lisakorrektuuri.
Näiteks juhin ma tähelepanu ühele momendile, mis jäi kõlama kohtunike päevadel, kus mul oli au viibida. Seal jäi kõlama üks Rait Maruste mõte, millega ma kindlasti ühinen. Ja nimelt: see võimalus, et õiguskaitseorganid võivad hakata enne jälitama, kui kohus neile loa annab, ei ole õige. See on küll ehk suunatud uurimisasutuste operatiivsuse suurendamisele, aga julgen väita, et selle probleemi saaks töö käigus korralikult ära lahendada. Valvekohtunik saab selle loa anda kiiresti ja kõik oleks põhiseadusega kooskõlas. Põhiseadus ei anna ju mingit reservatsiooni, vaid ütleb väga kindlalt, et seda põhiseaduslikku õigust võib riivata ainult kohus. Mingisugusest 24 tunnist või mingitest eranditest juttu ei ole. Nii et selles osas ja veel mitmes võib-olla väiksemas nüansis tuleb jälitustegevust ka kriminaalmenetluses parandada. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon seisab kindlasti selle eest ja püüab oma panuse anda.
Aga viimasena tahan ma siit puldist saata sõnumi oma endistele kolleegidele ja ka kodanikkonnale laiemalt. Viimastel päevadel on mulle esitatud küsimus, miks me tahame teha politsei või prokuratuuri tööd raskemaks. Sellega me ju segame kuritegevuse vastu võitlemist. See ei ole niimoodi! Me tahame, et kuritegevuse vastu võitlemise kõrval oleks tagatud ka meie kõigi kodanike põhiõigused. Ja selle toetamise kõrval ei tohi kindlasti jääda kõlama seisukoht, et sellega raskendatakse võitlust kuritegevuse vastu. Ei, see jääb täpselt samasuguseks. Aga tagatakse ka meie kodanike põhiõigused. Aitäh teile!
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Tänan, hea ametikaaslane! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Kalle Laaneti!
|
|
Kalle Laanet
Aitäh, austatud juhataja! Palun kaheksa minutit!
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Kolm minutit lisaaega.
|
|
Kalle Laanet
Head kolleegid! Täna on siin saalis teema, mis paistab väga paljudele huvi pakkuvat, sest saal ei ole tavapäraselt tühi, vaid üsna palju Riigikogu liikmeid on kuulamas ja kaasa rääkimas. Kui kolleeg Marko rääkis, et kümned inimesed on pöördunud tema poole kahtlusega, et neid kuulatakse pealt, siis ma julgen seda arvu isegi suurendada. Väga paljud arvavad, et neid kas kuulatakse pealt, jälitatakse või tehakse muid imetrikke, mis on seotud inimeste põhiõiguste ja vabaduste piiramisega. Ma arvan, et siin me peaksime seadusandjatena väga tähelepanelikult peeglisse vaatama. Järelikult me ei ole suutnud luua selliseid seadusandlikke mehhanisme, mis oleksid meie riigi kodanikele selged, nii et nad saaksid aru, kuidas ja millistel ajenditel on võimalik inimeste põhiõigusi ja vabadusi piirata, et see ei käi päris nii lihtsalt. Ka tuleb teada, millised ressursid selle meetodi kasutamiseks riigil on.
Õiguskantsler on viidanud ka täna siin saalis väljatoodud probleemidele. Miks ma tõstatasin küsimuse veidi laiemalt? Eelmises Riigikogu koosseisus me üritasime õiguskomisjonis leida kompromisse kriminaalmenetluse seadustiku muutmisel just jälitustegevuse osas väga konkreetselt ja lihtsalt, aga tegelikult see väga lihtne ei olnud. Kompromisside leidmine ei olnud kerge. Jõuti kokkuleppele, et see seadus peaks rakenduma 1. jaanuarist 2012, aga see ei tähenda seda, et me täna ei peaks väga jõuliselt vaatama asja tunduvalt laiemalt.
Keskerakonna fraktsioon on nende teemadega tegelnud ja eelnõu, mille täna Deniss Boroditš üle andis, ei puudutagi ainult jälitustoimingust mitteteatamise või teatamise teemat, vaid me vaatame asju tunduvalt laiemalt: vaatasime ka sellest aspektist, kuidas, kes ja millistel ajenditel annab jälitustoimingu läbiviimiseks loa. Meie seisukoht on, et see regulatsioon peab olema väga lihtne, selge ja konkreetne, et lubade andmine peaks toimuma kohtu kaudu. Kui Andres Anvelt väitis siin eelnevalt, et see peaks ainult kohtu kaudu käima, siis meie leidsime teatud reservatsiooniga, et väga raskete kuritegude puhul, kui jutt on näiteks tapmisest või raskest riigivastasest kuriteost, võiks kehtida jälitustoimingu läbiviimise õigus eelneva 24 tunni jooksul. Aga see on muidugi arutelu küsimus. Kõik muu, mis on jälitustoiminguga seotud – load, järelevalve –, peaks olema kohtu pädevuses. Me arvame, et see kindlasti parandaks tsiviilkontrolli ja annaks rahvale selgema ülevaate, millistel ajenditel, millal, kus kohas ja kuidas võib jälitustoimingut läbi viia ning kuidas sellest peaks teavitama. Kui me saaksime kõik asjadest ühtemoodi aru, teeks see ju pildi tunduvalt selgemaks. See vähendaks igasuguseid foobiaid ühiskonnas. Praegu ju osa inimesi arvab, et me kõik oleme teatud ajal mingi jälgimise all. Mina olen muidugi alati öelnud, et käituge seaduslikult, siis ei ole ka põhjust karta. Aga jah, teatud ohud ühiskonnas on ja selgust on vaja.
Kui õiguskantsler ütles, et ta võtab jupphaaval selle temaatika ette, siis meie võtsime tervikuna. Ma loodan väga, et see meie üleantud eelnõu ei lähe tavapärast teed, nagu on siin saalis opositsiooni eelnõud üldiselt läinud – nii et menetlus esimesel lugemisel lõpetatakse. Loodan, et seda eelnõu arutatakse ka sisuliselt. Minu arvates Andres Anvelti väide, et õiguskomisjonis arutatakse neid teemasid suuresti erakondadeüleselt, on õige. Ma tean, et see oli eelmise koosseisu praktika, ja ma väga loodan, et see saab olema ka selle koosseisu praktika.
Põhiõiguste ja vabaduste riive peaks olema kindlasti poliitikaülene, poliitiliste erakondade ülene teema. Sama käib kogu siseturvalisuse, sisejulgeoleku valdkonna kohta, kui silmas pidada riigikaitset. Kindlasti on vaja siin saalis nende valdkondade aruteludel rohkem riigimehelikkust, seda, et me lahkaksime asju sisuliselt, mitte üksnes poliitprogrammist lähtuvalt. Ma väga loodan, et see eelnõu, mille me täna üle andsime, saab sisulise debati aluseks, mitte ei läbi lihtsalt formaalselt ettenähtud menetlusetapid ja siis langeb parlamendi menetlusest välja. Aitäh!
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Tänan, hea ametikaaslane! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Peep Aru!
|
|
Peep Aru
Lugupeetud juhataja! Hea õiguskantsler! Head kolleegid! Täna on käsitlemisel keeruline, aga väga vajalik küsimus. Väljakujunenud praktika kohaselt on isikute põhiõiguste piiramisest mitteteavitamine muutunud kahjuks reegliks. Nii et pigem on see reegel, kuigi peaks olema erand, ja loomulikult seaduses fikseeritud sätetele tuginev erand. Sellekohane statistika puudub, aga mitteteatamiste osakaal kogu juhtumite arvus on hinnangute alusel kahjuks kaunis suur.
Reformierakonna fraktsioon arutas õiguskantsleri tõstatatud probleeme päris põhjalikult. Otsustasime, et me seda ettepanekut kindlasti toetame. Olles osalenud õiguskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni istungitel ning tänagi lahtiste kõrvadega arutelu kuulanud, on mul tõesti hea meel, et eri erakondade esindajad saavad vajadusest see probleem lahendada enam-vähem ühtemoodi aru. See annab kindlasti lootust, et üsna pea võtame asjal tõsiselt sarvist kinni. Komisjonide ühisistungil oli positiivne ka tõsiasi, et nii prokuratuur kui ka Justiitsministeerium põhimõtteliselt toetasid õiguskantsleri lähenemisviisi ja olid väga positiivselt meelestatud, et asjaga edasi minna. Tekkis küll väikene vaidlus, kas minna edasi õiguskantsleri väljapakutud teed pidi ehk juhtumipõhiselt või võtta seadus tervikuna ette. Kuid see on tegelikult vaid nüanss.
Samas pole täna õiguskantsleri tõstatatud küsimus isikute põhiõiguste piiramisest ainukene probleem, on ka teisi nüansse, mis ilmselt vajaksid seadusandjapoolset lihvimist. Juba üsna pea seisab komisjonidel jälle ees kohtumine õiguskantsleriga, et lahata seda probleemi laiemalt ja analüüsida ka teisi tahke, mida oleks vaja lihvida. Igal juhul Reformierakonna fraktsioon on selleks tööks valmis ja ma usun, et me selles koosseisus saavutame ka edu, et tõepoolest inimeste põhiõiguste riive oleks võimalik ainult sellises ulatuses, mis on hädapärast vajalik, et riigis oleks julgeolek tagatud. Aitäh!
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Suur tänu, hea ametikaaslane! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Ja nagu selle päevakorrapunkti menetlemise kord ette näeb, peame viima läbi ka õiguskantsleri ettepaneku hääletamise. Alustame hääletamise ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde?
Head ametikaaslased, panen hääletusele, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 72 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust. Teen vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 152 õiguskomisjonile ettepaneku algatada eelnõu kriminaalmenetluse seadustiku ning jälitustegevuse seaduse kooskõlla viimiseks Eesti Vabariigi põhiseadusega. Ma tänan! Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.
|
|
|
« Eelmine
|
Järgmine »
|
|
|
|
