|
|
» Stenogramm » Kolmapäev, 11. veebruar 2009
Stenogramm » Kolmapäev, 11. veebruar 2009
|
|
|
|
| XI RIIGIKOGU STENOGRAMM |
| V ISTUNGJÄRK |
| Kolmapäev, 11. veebruar 2009, kell 14:00 |
|
|
Toimetatud
Toimetamata
|
|
| |
|
1.
14:12 Tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu (365 SE) teine lugemine
|
|
Esimees Ene Ergma
Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun ettekandeks kõnepulti õiguskomisjoni esimehe Ken-Marti Vaheri!
|
|
Ken-Marti Vaher
Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Eelnõu 365 esimene lugemine toimus 3. detsembril. Muudatusettepanekuid on selle järel esitanud Hanno Pevkur, Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon ja õiguskomisjon. Lisaks neile esitasid oma seisukohti ja ettepanekuid ka Eesti Pangaliit, Rahandusministeerium, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ning Eesti Advokatuur. Kõik pöördumised olid ajendatud küsimusest, kas kiirlaenu- või täpsemalt öeldes tarbijakrediidilepingute puhul on liigkasuvõtmise ohjeldamiseks vajalik ja põhjendatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmine või piisaks võlaõigusseaduse täiendamisest. Õiguskomisjon valmistas eelnõu teiseks lugemiseks ette kolmel istungil: 13. jaanuaril (seal osalesid ka Eesti Pangaliidu esindajad), 27. jaanuaril ja 9. veebruaril.
Muudatusettepanekuid arutades Rahvaliidu ettepanek – tabelis on see kirjas ettepanekuna nr 1 – jätta eelnõu § 1 tsiviilseadustiku üldosa seaduse muudatuste kohta välja komisjoni toetust ei leidnud. Jäime seisukohale, et eelnõu eesmärgi saavutamiseks on vaja muuta nii tsiviilseadustiku üldosa seadust kui ka võlaõigusseadust. Kuna ükski õiguskomisjoni liige Rahvaliidu ettepanekut ei toetanud, siis ei saa seda praegu saalis hääletada.
Komisjon otsustas konsensusega arvestada täielikult Hanno Pevkuri muudatusettepanekut – tabelis on see nr 3 all –, mis puudutab võlaõigusseaduse § 866 lõike 4 muutmist ja korrastab reisiteenuste turgu. Põhjendus on seletuskirjas muudatusettepaneku lõigus antud.
Neljanda muudatusettepanekuna otsustas komisjon eelnõust tulenevate muudatustega tutvumiseks ja nendega kohanemiseks jätta piisav ajavaru ning jõustada see seadus, kui eelnõu vastu võetakse, selle aasta 1. maist.
Eraldi vaidlusteemaks oli tarbijakrediidilepingutes kokkulepitava intressi või krediidi tegeliku kulukuse osas paindlike piirmäärade sätestamine seaduses täiendava abinõuna liigkasuvõtmise ohjeldamiseks. Seda lisaks juba eelnõus väljapakutud sama eesmärki teenivatele tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja võlaõigusseaduse muudatustele.
Häältega 6 poolt ja 3 vastu otsustas komisjon algatada muudatusettepaneku, mis on muudatusettepanekute tabelis nr 2 all järgmises sõnastuses: "Tarbijakrediidilepingute puhul loetakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi intressimäär või krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatava statistika järgi keskmist eraisikutele antud tarbimislaenude intressimäära enam kui kolm korda." Muudatusettepanek näeb ette turu olukorrast sõltuva paindliku piirmäära kehtestamise füüsiliste isikute tarbimislaenudele. Seega tuleb kõigepealt rõhutada, et piirmäära kehtestamine puudutab ainult füüsilisi isikuid. Too piirmäär sõltub ka turu olukorrast – tegemist ei ole muutumatu absoluutväärtusega, vaid ajas muutuva suurusega, mille aluseks on krediidiasutuste poolt füüsilistele isikutele antavate tarbimislaenude keskmine intressimäär. Nende keskmiste intressimäärade kohta avaldab Eesti Pank regulaarselt iga kuu statistikat ning nende kõikumine turul peaks olema lepingupooltele arusaadav ning jälgitav arvnäitaja. Komisjon otsis ka alternatiivseid võimalusi, näiteks oli jutuks võimalus siduda piirmäär krediidi kulukuse keskmise näitajaga. Vastava statistika puudumise tõttu ei ole see aga veel võimalik.
Kaalumisel oli seegi, kas sätestada piirang tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingute jaos. Eelnõu algatajaga koostöös leidis komisjon, et otstarbekam on muudatuste tegemine tsiviilseadustiku üldosa seaduses. Muudatusettepanekus on kirjas, et kõrgem kui kolmekordne Eesti Panga avaldatud tarbijakrediidilepingu keskmine intressimäär ja krediidi kulukuse määr on vastuolus heade kommetega. See säte on sõnastatud imperatiivselt, pidades silmas juba mainitud liigkasuvõtmise ohjeldamise eesmärki. Selline sõnastus peaks tulevikus aitama vähendada kohtuvaidlusi tehingu headele kommetele vastavuse hagiasjades, kuna sätestab lepingupooltele vastava kordaja näol selge kriteeriumi, millest suurema intressimäära või krediidi kulukuse määra korral on vastav kokkulepe seadusest tulenevalt heade kommetega vastuolus ja tühine.
Samas võib tarbijakrediidileping olla vastuolus heade kommetega ka siis, kui selles ei ületata seaduses sätestatud intressi- või krediidi kulukuse piirmäära. See võib olla vaieldav muudel seaduses sätestatud alustel. Näiteks kui tehing on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul või raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. Sellised asjaolud tuvastab igal üksikjuhul kohus, lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 90. Ettepaneku näol on sisuliselt tegemist põhiseadusest tuleneva lepinguvabaduse piiramisega, kuid komisjoni hinnangul on see piirang eesmärgi tähtsust silmas pidades proportsionaalne ja kooskõlas põhiseadusega. Põhiseaduse § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.
Euroopa Liidu tasandil on otseselt vaba turgu piiravaid meetmeid rakendatud näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega 717/2007 27. juunist 2007, milles käsitletakse rändlust üldkasutavates mobiiltelefonivõrkudes ühenduse piirides. Kõnealuse määrusega kehtestati ühine lähenemisviis selle tagamiseks, et üldkasutatavate mobiilsidevõrkude kasutajad ei maksaks kogu ühendust hõlmavate rändlusteenuste eest ülemäära kõrget hinda. Selleks kehtestati nende tasude piirid, mida mobiilsideoperaatorid võivad hulgi- ja jaemüügi tasandil nõuda rändluskõnede eest, mida alustatakse ja mis lõpetatakse ühenduses. Kõnealune akt on kõigile liikmesriikidele otsekohalduv ning selles on mobiilside piirhindade kehtestamist muu hulgas põhjendatud järgmiselt: "Kõige tõhusam ja proportsionaalsem lähenemisviis ühendusesiseste rändluskõnede tegemise ja vastuvõtmise hinnataseme reguleerimisele on hulgimüügil keskmise minutitasu ülempiiri kehtestamine ühenduse tasandil ja jaemüügi tasude piiramine eurotariifi kehtestamise abil. Hulgimüügi keskmine tasu peaks kehtima mis tahes kahe operaatori vahel ühenduse piires kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul." Teiseks: "Eurotariif tuleks kehtestada tasemel, mis tagab operaatoritele piisava kasumi ja soodustab konkureerivaid rändluspakkumisi madalamate hindade juures. Operaatorid peaksid aktiivselt pakkuma eurotariife kõigile oma rändlusklientidele ning seda tasuta ja selgel ning läbipaistval viisil." Ja kolmandaks: "Jaetasandil kohaldatav eurotariif peaks rändlusklientidele tagama, et neilt ei võeta ülemäärast tasu reguleeritud rändluskõne tegemise või vastuvõtmise eest, kuid jätma samal ajal koduoperaatorile piisava marginaali klientidele pakutavate toodete eristamiseks."
Euroopa Liidu liikmesriikides on liigkasuvõtmise ohjeldamiseks kasutatud erinevaid võimalusi. Seda on püütud teha kohtupraktika kujundamise teel, eelkõige nn arenenud riikides, kus on aja jooksul selline praktika välja kujunenud, aga ka seaduses sätestatud piirangute kehtestamise abil. Mitmes riigis on tarbimislaenudele kehtestatud paindlik ülempiir, mis muutub sõltuvalt olukorrast turul. Enamik riike viitab ühel või teisel viisil ja sõnastuses n-ö ebaausale konkurentsile, mis on seaduste, heade tavade või kohtupraktika alusel aluseks laenutoodete intressi määra või krediidi kulukuse tegelikul piiramisel.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Arvestades eelnõu algataja soovi, otsustas komisjon teha ettepaneku teist lugemist veel mitte lõpetada, vaid see katkestada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on homme, 12. veebruaril kell 18. Tänan!
|
|
Esimees Ene Ergma
Suur tänu, kolleeg Ken-Marti Vaher! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Taavi Rõivas!
|
|
Taavi Rõivas
Selle väga olulise eelnõu põhimõtetega on Reformierakonna fraktsioon tegelnud juba kaugelt üle poolteise aasta ja mul on väga hea meel, et justiitsminister selle lõpuks on esitanud. Küll aga teeb mulle muret, et komisjon on väga oluliselt eelnõu põhimõtteid muutnud või õigemini kavatseb muuta. Meie hinnangul peaks peamine abinõu SMS-laenude leviku tõkestamisel olema tarbijate korrektse informeerimise tagamine. Sellest on mööda mindud. Ka tuleks keelata kerglase laristamise propageerimine. Teie aga tulete välja hinnapiiriga, mis meie majandusruumis ei ole päris tavaline nähtus. Kuidas te seda kommenteerite? Kas te ei karda, et te tolle väga tähtsa eelnõu sisu olulise muutmisega teete olukorra SMS-laenu andjatele soodsamaks?
|
|
Ken-Marti Vaher
Ma arvan, et me ei muuda selle ühe lausega SMS-laenu andjatele olukorda mitte soodsamaks, vaid ebasoodsamaks. Me kaitseme inimesi, kes tõenäoliselt on hädas ja võib-olla kergeusklikumad või vähem teadlikud ning kes on sõlminud teatud tarbijakrediidilepingu, mille tegelik koormus võib neile selguda alles siis, kui nad mingil põhjusel lepingut rikuvad. Tolle ülempiiri sätestamine, nagu ma oma kõnes juba ütlesin, lähtub üheselt turu olukorrast. Ja nii me tahaksimegi seda reguleerida. Meil oli võimalik – teine lugemine ju tõenäoliselt katkestatakse – siduda see võlaõigusseaduse §-ga 94, kus on väga selgelt määratletud ühemõtteline ja tõenäoliselt ainuke seaduses sätestatud intressimäär, mis on seotud Euroopa pankade keskmisega. See on väga fikseeritud määr. Ma ei arva, et sellega sidumine oleks õige. Õige oleks võtta aluseks Eesti krediidiasutuste kaalutletud keskmine, mis sõltub konkreetsest ajahetkest ja turusituatsioonist. Sellest sõltuvalt muutub ka too paindlik ülemmäär, mille me oleme määratlenud kolmekordsena. Lähtume seejuures juba ka ette loetud Euroopa Liidu kaalutlustest ja põhjendustest seoses rändluskõnede reguleerimisega. Pean silmas põhimõtet, et sisuliselt tagatakse turul tegutsejatele piisav kasum – seda ei võeta ebaproportsionaalselt madalaks –, aga samas reguleeritakse klientide jaoks selline hinnatase, viiviste ja intresside tase, et teenus ei oleks röövellik.
|
|
Esimees Ene Ergma
Palun, kolleeg Taavi Rõivas, teine küsimus!
|
|
Taavi Rõivas
Hea ettekandja! Riiklik hinnakujundus on omane ühele teisele riigikorrale, see võiks kõne all tulla plaanimajanduses, aga kindlasti mitte meil kehtivas majandussüsteemis. Mul on väga kurb meel, et lisaks Keskerakonnale olete ka teie asunud seda propageerima. Mu teine küsimus on väga konkreetne. Selle eelnõu menetlemisel nägi tõsiseid probleeme ka pangaliit. Nende arvates piirab see eelnõu seaduseks saades peale SMS-laenude ka teatud tüüpi pangateenuste, lühiajaliste krediitkaartide levikut. See ei olnud eelnõu algatajate eesmärk. Kas see probleem jõudis komisjoni teadvusse? Ja kui jõudis, siis kas see sai ka mingisuguse lahenduse?
|
|
Ken-Marti Vaher
Mis puutub pangaliitu, siis nende ettepanek oli samasisulise lause veelgi imperatiivsemas vormis kirjutamine võlaõigusseaduse tarbijakrediidilepinguid puudutavasse ossa. Samasuguse ettepaneku on sisuliselt esitanud ka kaubandus-tööstuskoda. Me kindlasti kaalume seda. Minu hinnangul on see lause tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 86 nii normitehnilises kui tõenäoliselt ka sisulises mõttes üsnagi põhjendatud. Seda eelkõige konkreetse tarbijakrediidilepingutele sätestatava paindliku ülempiiri seose tõttu ka § 86 lõikega 4, mis on seaduse mõistmisel oluline. Aga me vaidleme selle üle kindlasti veel juba tuleval esmaspäeval õiguskomisjonis, otsustamaks, mis seaduses oleks kõige õigem see sätestada ja kuidas teatud hirme maha võtta. Teie mainitu ei olnud muide ainuke pangaliidu hirm. Pangaliidul oli kogu selle eelnõuga seotud väga suured hirmud. Mulle isiklikult aga tundub, et see eelnõu ei ole kaugeltki nii hirmus, nagu pangaliit näeb. Ma pean seda eelnõu mõistlikuks ja pean mõistlikuks ka muudatusettepanekut, mille õiguskomisjon on esitanud.
Aga tulles teie küsimuse esimese poole juurde, väidan ma, et plaanimajandusest, hea Riigikogu liige, on asi väga kaugel. Ma üritasin oma ettekandes võrdlemisi põhjalikult selgitada, mis kaalutlustel ja asjaoludel on see muudatus tehtud. Mitu Euroopa riiki on seda teed läinud. Samas võib täheldada teatud erinevusi arenenud Euroopa riikide ning selliste Kesk- ja Ida-Euroopa riikide vahel, kus kohtupraktika ei ole saanud veel kuigi kaua kujuneda. Me kõik saame suurepäraselt aru, kui tõsise probleemiga meil tegu on. Probleem on hämmastaval kombel ka selles, et mida halvemini hakkab minema ühiskonnal ja majandusel, seda paremini hakkab õitsema SMS-laenu kontorite äri, tarbijakrediidilepinguid sõlmivate, tarbimislaene krediidiasutusteväliselt andvate ettevõtete äri. See ei ole normaalne.
Üldiselt pean ma võlaõigusseaduses kirja pandud põhimõtteid, millest lähtudes reguleeritakse nii intressi kui viivist, üsnagi headeks. Tänavu 14. jaanuaril tuli ka üks otsus Riigikohtust, mis määratleb üsna täpselt, milliseid lepingutrahve, viiviseintresse ja muid lepingu rikkumisega seotud tasusid on laenuandjad üldse õigustatud vastavalt võlaõigusseadusele nõudma. Seega ma arvan, et võimalust intressist mööda hiilida ka antud juhul ei ole.
Tolle ühe lause lisamine, mis puudutab konkreetselt seda paindlikku ülempiiri, peaks veelgi lihtsustama arusaama tarbijakrediidilepingutest tervikuna ja andma samas laenuvõtjatele ennetava selge signaali. See puudutab kindlasti ka teie mainitud informeerimist, inimeste teavitamist nende tegelikest õigustest, sealhulgas intressimääradest ja viiviseintresside määradest, mis Riigikohtu otsuse järgi on seotud lepingus sätestatava intressimääraga. Tuleks aga määrata proportsioonid, kust üle minna tegelikult ei tohi. Kui minnakse üle, siis leping on algusest peale tühine.
|
|
Esimees Ene Ergma
Palun, kolleeg Marek Strandberg!
|
|
Marek Strandberg
Täpsustage palun: kas ma saan õigesti aru, et tegelikult ei ole plaanimajandus kaugeltki see, kui mingeid suhtarve paika pannakse? Näiteks eelküsija palkki on paika pandud kui suhtarv, ometi ei loobu eelküsija oma palgast, kartes, et ta võib olla plaanimajanduse ohver. Tegelikult ju ka ettevõtted pankrotistuvad väga lihtsa suhtarvu mõjul ehk juhtudel, kui nad ei suuda poolt oma kapitalikaotust korvata. Suhtarvud ei ole vist plaanimajanduse ilmingud?
|
|
Ken-Marti Vaher
Teie võrdlus oli tabav ja vaimukas. Suhtarvud ei ole plaanimajanduslik lähenemine. Oleks ka keeruline süüdistada mitmeid teisigi Euroopa riike nõukogulikus plaanimajanduses – pean silmas näidet, mille ma enne tõin.
|
|
Esimees Ene Ergma
Palun, kolleeg Toomas Trapido!
|
|
Toomas Trapido
Hea ettekandja! Mul on küsimus pangaliidu hirmude kohta. Kas keegi pangaliidust tutvustas neid krediiditooteid, mis neil on ja mille pealt nad võtavad aastas umbes 60% intressi ja mis selle eelnõuga löögi alla on sattunud?
|
|
Ken-Marti Vaher
Nad ei tutvustanud neid krediiditooteid. Pigem olid need hirmud seotud §-ga 86 tervikuna ehk siis lepingu tühisusega, tehingu kehtetusega ja heade kommetega vastuollu minekuga. Nende peamine hirm seisnes selles, et nimetatud muudatuse tõttu võivad teatud laenude võtjad hakata võrdlemisi omavoliliselt tehingu kehtetusele apelleerima. Sellest tulenev segadus oleks nende arust halb. Eelnõu algataja selgitas asja üsna üksipulgi lahti võttes õiguskomisjoni liikmetele, et see ei ole kaugeltki nõnda. Pangaliidu hirmudel ei ole kaugeltki alust, tegemist on üsna kitsalt suunatud meetmega probleemide lahendamiseks, mis on tekkinud eelkõige tarbimislaenudega. Jutt pole eluasemelaenudest ega muudest laenudest. Me ei käsitle praegu ettevõtlusega seonduvat laenupoliitikat, me keskendume väga üheselt tarbijakrediidilepingutele ehk rahvakeeli öeldes tarbimislaenudele ja sellest on lähtunud ka õiguskomisjoni muudatusettepanek.
|
|
Esimees Ene Ergma
Palun, kolleeg Tõnis Kõiv!
|
|
Tõnis Kõiv
Lugupeetud ettekandja! Te mainisite lühidalt Riigikohtu otsust ja ka muid kohtulahendeid. Tegelikult on juba mindud seda teed, et mitmedki intressid ja viivisemäärad on sõlmitud tehingute puhul kohtuotsusega langetatud mõistlikule tasemele. Kuid tahan küsida seda, et enne kui hakata intressile lage ette panema, võiks ehk läbi mõelda võimalused reklaami täiendamiseks. Kõik need tarbimiskrediidi reklaamid peaksid olema potentsiaalsele kliendile piisavalt arusaadavad, võimalikud ohud olgu välja toodud ja muidugi summa, mis see raha maksma läheb. Kas need võimalused on teie arvates kõik ammendatud?
|
|
Ken-Marti Vaher
Ma arvan, et need võimalused mitte ei järgne üksteisele, vaid on tegelikult paralleelsed vahendid, mida tuleb igal juhul rakendada. Usun, et teavitamise ja reklaami selguse meetmetest ainuüksi ei piisa. Päris hulga laenukontorite tegevuse eesmärk on ju ühemõtteliselt seotud lepingu rikkumistega. Inimestele pannakse peale ränk koormus. Ühel hetkel on olnud võimalik teatud hulk kodanikke – olgu nad kergeusklikud, hädasolijad või kes veel – meelitada lepingusuhtesse, sisuliselt lootes, et lepingut rikutakse ja sellega kaasneb hulk trahve, lepingutasusid, ülesütlemistasusid ja muud säärast.
Meil on olemas Riigikohtu vastav kaasus. Võin teile näiteks loetleda konkreetselt ühe Eesti minu teada mitte krediidiasutusena tegutsenud laenuandja väljanõutud erinevad tasud ja koormised, millega üks laenuvõtja üle külvati. Kõigepealt muidugi lepingu ülesütlemise ajaks tasumata ja sissenõutavaks muutunud intress, viivis, leppetrahv, võla sissenõudmisega seotud kulud, lepingu sõlmimise tasu ja kahjuhüvitis ehk siis saamata jäänud tulu, mis moodustub lepingu ülesütlemisele järgnenud ajavahemiku intressist, mille saamise võimaluse hageja kaotas. Need nõuded moodustasid kokku üle 100% algselt laenatud summast ja kohus ei nõustunud oma 14. jaanuaril 2009 tehtud otsuses kõikide nende minu loetletud kahjutasudega. Minu arust selle kohtuotsuse alusel me võime üritada üsna täpselt seadusandjana paika panna, milline võiks olla intresside ja krediidi kulukuse määra paindlik ülempiir. Siis ei oleks enam tagauksi, mida kasutades pahatahtlikud laenukontorid saaksid laenuvõtja põlvili suruda. See on SMS-laenude põhiline problemaatika.
Jah, me võime ju rääkida mõne inimese puhul sellest, et väga lihtsalt kukutakse erinevate krediidivõtmiste õnge ja minnakse kulutamise, ülemäärase tarbimise peale välja. Aga ma arvan, et üsna suur osa nendest inimestest on tõesti hädas. Nende teadlikkus on ehk madalam ja nende kaitse on enamikus Euroopa riikides paika pandud. Mitu arenenud Euroopa riiki on seda küll teinud kohtupraktikaga. Näiteks Taanis ei ole lubatud sisuliselt üle 33% laenuintressi võtta lähtuvalt ühest ülemkohtu otsusest aastast 1960.
|
|
Esimees Ene Ergma
Palun, kolleeg Evelyn Sepp!
|
|
Evelyn Sepp
Hea ettekandja! Ma tänan teid väga põhjaliku ülevaate eest komisjonis toimunud aruteludest. Kuid üks asi on siiski pisut arusaamatuks jäänud – ma ei ole selle komisjoni liige ja tõenäoliselt on see teave ringelnud komisjoni koosolekutel viibinute seas. Kuulanud seda arutelu ja esitatud küsimusi, tekkis tahtmine teada saada, mis võib olla põhjus, miks just osa Reformierakonda kuuluvaid kolleege kaitseb täna nn heade tavade fikseerimist seaduses ja teistpidi liigkasuvõtjate võimalust edaspidigi liigkasuvõtmisega tegelda. Mul on see arusaamatuks jäänud, ehk annaksite ammendava selgituse.
|
|
Ken-Marti Vaher
Põhjalike argumentidega konkreetse muudatusettepaneku vastu või poliitilisest ideoloogiast lähtuva seisukohavõtuga minu mäletamist mööda keegi vastuhääletanutest ei esinenud. Küll viidati vaba ettevõtluse printsiibile, aga oleks ülekohtune olla siin teise erakonna esindaja eestkõneleja. Ma esindan praegu esinedes õiguskomisjoni. Usun, et me kuuleme neid vastuväiteid Reformierakonna liikmete endi käest.
|
|
Esimees Ene Ergma
Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Ken-Marti Vaher! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Hanno Pevkur!
|
|
Hanno Pevkur
Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma siis natuke avan proua Sepale tausta. Kui me vaatame selle eelnõu sisu, siis see oli juba algselt valitsuse esitatuna selgelt suunatud soovile kontrollida ja ohjeldada SMS-laenusid. Kui eelnõu menetlemise käigus olid laekunud muudatusettepanekud, oli tõepoolest nii minul kui Erik Salumäel komisjonis väga palju öelda teise muudatusettepaneku kohta, mis puudutab kõnealuse ülemmäära kehtestamist. Küsimuseks on peamiselt õiguslikud aspektid.
Esimene aspekt, mida möönis komisjoni istungil ka Ain Seppik, on põhiseaduslikkuse aspekt. Põhiseaduse § 32 räägib omandi vabast kasutamisest, käsutamisest ja valdamisest. Kui kellelgi on soov oma omandit, olgu selleks kas või raha, vabalt käsutada ja anda seda kellegi teise kasutusse, siis peab riik väga tõsiselt kaaluma, milliseid piiranguid saab sellele panna. Vastava ülempiiri võimalik kehtestamine eeldab riigilt kindlasti väga põhjalikku kaalumist, kas see on mõistlik ja otstarbekas. Sellest räägib ka põhiseaduse kommenteeritud väljaanne. Kui see piirang mingil moel seatakse, siis see peab olema otstarbekas.
Toon teile lihtsa näite, kas kasumi teenimist saab kuidagi riiklikult reguleerida või mitte. Mina olen väga selgel seisukohal, et ei saa. Kui ma keskkoolis käisin, siis tegime me direktori loal kooli väikese kohviku. Müüsime seal muu hulgas pulgakomme, mille sisseostuhind oli 50 senti ja mida me müüsime 1 krooni eest. Panime hinnale 100% otsa, aga kõik ostsid. Kõik olid õnnelikud ja kõik toimis. Hakata kasumimarginaali piirama ei ole väga mõistlik.
Kui lahata krediidi kulukuse põhimõtet, siis krediidi kulukuse arvutamisel ei võeta võlaõigusseaduse kohaselt arvesse näiteks lepingu rikkumisega seotud tasusid. Kui me lisame väga imperatiivse sätte ükskõik kas tsiviilseadustiku üldosa seadusesse või võlaõigusseadusesse, siis see võib avada hoopis hullemaid tagauksi. SMS-laenude andjad võivad välja tulla hoopis teiste instrumentidega, milleks võivad olla needsamad lepingu rikkumise tasud, mis muudetakse väga suureks, jne, jne. See teema vajab kindlasti veel arutamist. Me ei tea, kas ettepanek on mõistlik, kas krediidi kulukuse või intressimäära ülempiiri kehtestamisega on võimalik probleem lõplikult lahendada.
Mis puutub eelnõu algsesse eesmärki, siis on Reformierakond kindlasti nõus, et see tuleks siin saalis vastu võtta. Aga enne tuleb veel natuke tööd teha ja sellepärast on Reformierakonnal hea meel, et õiguskomisjon otsustas eelnõu teise lugemise katkestada ja tulla veel kord teise muudatusettepaneku sõnastuse juurde. Ja kuna see muudatusettepanek praegusel kujul ei leidnud Reformierakonna liikmete toetust ka komisjonis – just nendel argumentidel, mis ma juba nimetasin, nii põhiseaduslikkuse aspektist kui ka laenuandjate võimalike tagauste otsimise kartuses –, siis Reformierakonna seisukoht on, et teine muudatusettepanek ei tohiks saali toetust leida. Loodetavasti komisjon suudab leida muu, märksa mõistlikuma lahenduse.
|
|
Esimees Ene Ergma
Suur tänu, kolleeg Hanno Pevkur! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Seaduseelnõu kohta on neli muudatusettepanekut, alustame nende läbivaatamist. Ettepanek nr 1 on Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esitatud. Juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata ja see ei kuulu hääletamisele. Teine ettepanek on õiguskomisjoni esitatud, juhtivkomisjon on seda arvestatud täielikult. Palun, kolleeg Rein Aidma!
|
|
Rein Aidma
Reformierakonna fraktsiooni nimel palun seda muudatusettepanekut hääletada.
|
|
Esimees Ene Ergma
Palun! Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2, mille on esitanud õiguskomisjon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 47 Riigikogu liiget, vastu oli 27, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust.
Muudatusettepanek nr 3 on Riigikogu liikme Hanno Pevkuri esitatud, juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult. Ettepanek nr 4 on õiguskomisjoni esitatud, juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult. Kuna juhtivkomisjon tegi ettepaneku seaduseelnõu 365 teine lugemine katkestada, siis määran eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 12. veebruari kell 18. Eelnõu 365 teine lugemine on katkestatud.
|
|
|
« Eelmine
|
Järgmine »
|
|
|
|
