103 SE I

VANGISTUSSEADUS

1. peatükk

ÜLDSÄTTED

§ 1. Seaduse rakendusala

§ 2. Täitmisplaan

2. peatükk

VABADUSEKAOTUSE TÄIDEVIIMINE

1. jagu

Üldsätted

§ 3. Vabadusekaotuse täideviimise eesmärk

§ 4. Kinnine vangla

§ 5. Kinnise vangla üldtingimused

§ 6. Avavangla

§ 7. Avavangla üldtingimused

§ 8. Kinnipeetava paigutamine

§ 9. Eraldihoidmise printsiip

2. jagu

Kinnipeetava vastuvõtmine

§ 10. Vastuvõtmise alus

§ 11. Kinnipeetava vastuvõtmine vanglas

§ 12. Kinnipeetava isiklikud asjad

§ 13. Kinnipeetava individuaalne täitmiskava

§ 14. Kinnipeetava isiklik toimik

§ 15. Identifitseerimisabinõud

§ 16. Kinnipeetava ümberpaigutamine

§ 17. Kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglasse

§ 18. Kinnipeetava ümberpaigutamine kinnisesse vanglasse

§ 19. Soodustused

3. jagu

Kinnipeetava vanglaväline suhtlemine

§ 20. Kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk

§ 21. Kinnipeetava lühiajalised kokkusaamised

§ 22. Kinnipeetava pikaajalised kokkusaamised

§ 23. Kokkusaamised kaitsjaga

§ 24. Kinnipeetava kokkusaamise jälgimine

§ 25. Kirjavahetus ja telefonikõned

§ 26. Kirjavahetuse ja telefonikõnede jälgimine

§ 27. Ajalehed ja ajakirjad

§ 28. Raadio ja televisioon

§ 29. Lühiajaline väljasõit

§ 30. Lühiajaline väljaviimine

4. jagu

Haridus ja töö vanglas

§ 31. Hariduse andmise eesmärk

§ 32. Üldharidus

§ 33. Kutsekeskharidus

§ 34. Töökohustus

§ 35. Tööga kindlustamine vanglas

§ 36. Töötingimused vanglas

§ 37. Invaliidsushüvitis

§ 38. Töötamine väljaspool vanglat

§ 39. Töökohustusest vabastamine

§ 40. Kinnipeetava töö tasustamine

§ 41. Isikuarve

5. jagu

Olmetingimused ja tervishoid vanglas

§ 42. Kinnipeetava eluruum

§ 43. Kinnipeetava riietus

§ 44. Kinnipeetava toitlustamine

§ 45. Sisseostud

§ 46. Tervishoiu korraldamine vanglas

§ 47. Kinnipeetava isiklik hügieen

§ 48. Sund isikliku hügieeni valdkonnas

§ 49. Vangla arst

§ 50. Kinnipeetava ravimine

§ 51. Eritingimused naiskinnipeetavale

§ 52. Kinnipeetava üldfüüsiline seisund

§ 53. Informeerimine haigestumise või surma puhul

6. jagu

Sotsiaalhoolekanne vanglas

§ 54. Sotsiaalhoolekande eesmärk

§ 55. Sotsiaaltöötaja

§ 56. Sotsiaalhoolekanne kinnipeetava vastuvõtmisel

§ 57. Sotsiaalhoolekanne kinnipeetava vabastamisel

§ 58. Kriminaalhooldusametniku kaasamine

§ 59. Religioonialane tegevus vanglas

Vangla juhtkond tagab kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise.

7. jagu

Kinnipeetava distsiplinaarne mõjutamine

§ 60. Distsiplinaarkaristused

§ 61. Distsiplinaarmenetlus

§ 62. Distsiplinaarkaristuse täideviimine

8. jagu

Julgeoleku tagamine vanglas

§ 63. Kinnipeetavate järelevalve

§ 64. Kinnipeetava kohustused

§ 65. Läbiotsimine

§ 66. Täiendavad julgeolekuabinõud

§ 67. Ohjeldusmeetmete kasutamine

§ 68. Tulirelva ja erivahendite kasutamine

§ 69. Vangla kaitseplaan

9. jagu

Kinnipeetava vabastamine

§ 70. Vanglast vabastamise alused

§ 71. Ettevalmistused vabastamiseks

§ 72. Vanglast vabastamine

§ 73. Vabastamine tingimisi enne tähtaega

3. peatükk

NOORE KINNIPEETAVA VABADUSEKAOTUSE TÄIDEVIIMINE

§ 74. Noor kinnipeetav

§ 75. Noore kinnipeetava kinnipidamine

§ 76. Noore kinnipeetava vastuvõtmine vanglasse

§ 77. Noore kinnipeetava vabadusekaotuse täideviimise üldtingimused

§ 78. Noore kinnipeetava eraldi kinnipidamine

§ 79. Ümberpaigutamine täiskasvanute vanglasse või -osakonda

§ 80. Noore kinnipeetava töötamise erisused

§ 81. Noorele kinnipeetavale hariduse andmise erisused

4. peatükk

ARESTI JA HALDUSARESTI TÄIDEVIIMINE

§ 82. Aresti ja haldusaresti kandmine

§ 83. Aresti ja haldusaresti täideviimise üldtingimused

§ 84. Arestialuse kokkusaamised

§ 85. Arestialuse lühiajaline vabastamine

5. peatükk

EELVANGISTUSE TÄIDEVIIMINE

§ 86. Eelvangistusse paigutamine

§ 87. Eelvangistuse üldtingimused

§ 88. Vastuvõtmine eelvangistusse

§ 89. Vahistatu ümberpaigutamine

§ 90. Eelvangistuse kandmine

§ 91. Vahistatu kokkusaamised

§ 92. Kokkusaamised kaitsjaga

§ 93. Vahistatu kirjavahetus ja telefonikõned

§ 94. Vahistatu kirjavahetuse ja telefonikõnede jälgimine

§ 95. Pakid

§ 96. Vahistatu lühiajaline väljaviimine

§ 97. Vahistatule kohaldatavad distsiplinaarkaristused

§ 98. Distsiplinaarmenetlus

§ 99. Kriminaalmenetluse tagamine

§ 100. Täiendavad julgeolekuabinõud vahistatu suhtes

§ 101. Eelvangistusest vabastamine

6. peatükk

TÄIDEVIIMISE KORRALDUS

1. jagu

Vangla

§ 102. Vangla

§ 103. Vangla direktor

§ 104. Järelevalve

§ 105. Vanglakomisjon

§ 106. Vangla valve ja saatemeeskond

2. jagu

Vanglateenistus

1. jaotis

Vanglaametnik

§ 107. Vanglateenistuse mõiste

§ 108. Vanglaametnik

§ 109. Vanglaametnike ametiastmed

2. jaotis

Vanglateenistusse võtmine

§ 110. Vanglaametniku ametisse nimetamine

§ 111. Isikud, keda on keelatud võtta vanglateenistusse

§ 112. Vanglaametniku ettevalmistusteenistus

§ 113. Ettevalmistusteenistuse õiguslik reguleerimine

§ 114. Ettevalmistuse teoreetilises väljaõppes viibiva vanglaametniku kandidaadi sotsiaalsed tagatised

§ 115. Ettevalmistusteenistuse kulude hüvitamine

§ 116. Erinevate ametiastmete ettevalmistusteenistus

§ 117. Vanglaametniku ettevalmistusteenistusse võtmise ja ametisse nimetamise pädevus

§ 118. Katseaeg

3. jaotis

Vanglaametniku teenistuskäik

§ 119. Vanglaametniku atesteerimine

(3) Vanglaametnike ametiastmete atesteerimisnõuded kehtestab justiitsminister.

(4) Vanglaametnike atesteerimist teostavad vanglaametnike konkursi- ja atesteerimis-komisjonid, mille põhimääruse ja moodustamise korra kehtestab justiitsminister.

(5) Atesteerimisele ei kuulu vanglaametnikud, kes on jõudnud oma ametiastmel kõige kõrgemale ametijärgule.

§ 120. Vanglaametnike atesteerimisperiood ja atesteerimise aeg

(3) Vanglaametnike atesteerimise aja määrab justiitsminister.

§ 121. Vanglaametnike konkursi- ja atesteerimiskomisjoni pädevus

(1) Kui leiab aset vanglaametnike korraline atesteerimine, siis komisjon:

1) tunnistab vanglaametniku ametiastmele vastavaks ja teeb ametisse nimetamise õigust omavale isikule ettepaneku vanglaametniku ülendamiseks;

2) tunnistab vanglaametniku ametiastmele mittevastavaks ja teeb ametisse nimetamise õigust omavale isikule ettepaneku vanglaametniku teenistusest vabastamiseks või vanglaametniku madalamale ametiastmele vastavale ametikohale üleviimiseks;

3) teeb ettepaneku saata vanglaametnik täiendkoolitusele ja lükata atesteerimine 1 aasta võrra edasi.

(2) Lõike 1 p-s 1 nimetatud otsuse tegemisel võib komisjon teha ettepaneku ametnikule ergutuse kohaldamiseks.

(3) Kui vanglateenistusse astumiseks vabale ametikohale on korraldatud konkurss või kui vaba ametikoht täidetakse edutamise teel, valib komisjon kandideerivate isikute hulgast ühe või mitu kandidaati, kes esitatakse ametikohale ametisse nimetamiseks. Mitme kandidaadi esitamise puhul otsustab nimetamise vastavale ametikohale ametisse nimetamise õigust omav isik.

(4) Lõike 1 p-s 2 või 3 märgitud otsus peab olema motiveeritud. Seejuures võib lg 1 p-s 3 märgitud otsust sama ametniku suhtes rakendada vaid ühe korra järjest.

(5) Komisjoni otsus on vanglaametniku ametisse nimetamise õigust omavale isikule kohustuslik, välja arvatud ülendamise või ergutuse kohaldamise osas.

§ 122. Vanglaametniku mitteatesteerituks tunnistamise tagajärg

§ 123. Vanglaametniku ülendamine

(1) Vanglaametniku ülendamine on vanglaametniku nimetamine kõrgemale ametijärgule alates esimesest ametijärgust.

§ 124. Vanglaametniku edutamine

§ 125. Vanglaametniku üleviimine

§ 126. Vanglaametniku üleviimine Justiitsministeeriumi, Sisekaitseakadeemia või muu vanglaametnike õppeasutuse õppejõu ametikohale

§ 127. Vanglaametniku ametiastme ja ametijärgu säilimine vanglaametniku üleviimisel madalamale ametiastmele vastavale ametikohale

§ 128. Vanglaametnike teenistuskäigu määrus

4. jaotis

Vanglateenistuskohustused

§ 129. Ametisaladuse hoidmise kohustus

§ 130. Teatamiskohustus

§ 131. Vormiriietuse kandmise kohustus

Teenistuskohustuste täitmisel kannab vanglaametnik vormiriietust.

§ 132. Teenistusalased piirangud

5. jaotis

Sotsiaalsed tagatised vanglateenistuses

§ 133. Vanglaametniku töö tasustamine

§ 134. Vanglaametniku töö- ja puhkeaeg

§ 135. Vanglaametniku töölerakendamine puhkepäevadel

§ 136. Vanglaametniku ületunnitöö

§ 137. Vanglaametniku puhkus

§ 138. Valveaeg

§ 139. Toetus vanglaametniku hukkumise, invaliidistumise, haigestumise või talle kehavigastuse tekitamise korral

§ 140. Varalise kahju hüvitamine

§ 141. Tagatised nõusolekuta üleviimise korral

§ 142. Tagatised vanglaametniku üleviimisel § 126 lg-s 1 nimetatud ametikohale

§ 143. Terviseuuringud

§ 144. Vanglaametniku vormiriietus

6. jaotis

Teenistusdistsipliin

§ 145. Distsiplinaarvõim

§ 146. Distsiplinaarmenetlus

§ 147. Distsiplinaarkaristused

§ 148. Ergutamine

7. jaotis

Vanglateenistusest vabastamine ja vanglaametnike reserv

§ 149. Teenistusest vabastamine vanuse tõttu

§ 150. Teenistusest vabastamine ametivande andmisest keeldumise tõttu

§ 151. Teenistusest vabastamine ametikohale või ametiastmele mittevastavuse tõttu

§ 152. Reservis olevad vanglaametnikud

(1) Ametnike reservis olevate vanglaametnike õigused ja kohustused määrab avaliku teenistuse seadus käesolevas seaduses ettenähtud eranditega.

(2) Reservi arvatud vanglaametnik on reservi nimekirjas kuni reservist väljaarvamiseni, kuid mitte kauem, kui 2 aastat järjest. Vanglaametniku reservis oleku aega võib pikendada igal kuul tema poolt esitatud sooviavalduse alusel.

(3) Reservi arvatud vanglaametnik võib lisaks avaliku teenistuse seaduse §-s 149 sätestatud alustele ametisse nimetamisest keelduda, kui pakutav ametikoht ei ole tema ametiastmele vastav vanglaametniku ametikoht.

(4) Lõikes 3 nimetatud keeldumine ei ole aluseks vanglaametniku reservist väljaarvamisele vastavalt avaliku teenistuse seaduse § 150 p-le 2.

(5) Kindlustamaks reservis olevatele vanglaametnikele vanglateenistusse tagasipöördumise võimaluse, teatab ametisse nimetamise õigust omav isik vabade ametikohtade täitmisel igal ametiastmel olevast vähemalt igast kolmandast vabast ametikohast avaliku teenistuse seaduse § 147 sätestatud korras riigisekretärile.

7. peatükk

KINNIPIDAMINE ARESTIMAJAS

§ 153. Kinnipidamine arestimajas

8. peatükk

RAKENDUSSÄTTED

§ 154. Täitemenetluse seadustiku muutmine

1) paragrahvid 3 - 8, 81, 11, 12, 15, 17, 18, 19 ja 11 peatükk, 14-15 peatükk, 17-18 peatükk, V ja VI osa ning §-d 182 - 197 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahv 1 lg 1 p 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

3) paragrahv 1 lg 1 p-i 3 täiendatakse sõnadega "välja arvatud haldusaresti täitmine;";

4) paragrahv 1 lg 1 p-i 5 täiendatakse sõnadega "välja arvatud otsused ja lahendid kriminaalasjades vabadusekaotuse täitmise osas;";

5) paragrahv 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

Käesoleva seadustiku §-s 1 loetletud kohtuotsuste, -määruste ja muude käesoleva seadustikuga ettenähtud lahendite täitmist korraldavad maa- ja linnakohtute täitevosakonnad.";

6) 2. peatüki pealkirjast jäetakse välja sõnad "vanglaametnik ja";

7) paragrahv 9 lg-s 1 asendatakse sõnad "§ 2 punktis 4" sõnadega "§-s 2";

8) paragrahv 10 pealkirjast jäetakse välja sõnad "vanglaametnik ja";

9) paragrahv 10 lg-d 1, 2 ja 5 tunnistatakse kehtetuks;

10) paragrahv 10 lg-st 4 jäetakse välja sõnad "vanglaametnikele ja" ning lg-st 7 sõnad "vanglaametnike ja";

11) paragrahv 14 pealkirjast jäetakse välja sõnad "vanglaametniku ja";

12) paragrahv 14 lg-st 1 jäetakse välja sõnad "vanglaametnik ja" ning asendatakse sõna "kannavad" sõnaga "kannab";

13) paragrahv 14 lg-test 2 ja 3 jäetakse välja sõnad "vanglaametniku ja";

14) paragrahvist 16 jäetakse välja sõnad "vanglaametnikule või".

§ 155. Kriminaalkoodeksi muutmine

1) koodeksi tekstis asendatakse kogu teksti ulatuses sõnad "interneeritu" ja "interneerimislaager" sõnadega "väljasaadetav" ja "väljasaatmislaager" vastavas käändes;

2) paragrahv 23 lg-d 3-8 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahv 232 lg 2 tunnistatakse kehtetuks;

§ 156. Kriminaalmenetluse koodeksi muutmine ja täiendamine

Kriminaalmenetluse koodeksis (ENSV ÜT 1961, 1, 4 ja lisa; RT I 1998, 82-84, 1385; 111, 1834) tehakse järgmised muudatused ja täiendused:

1) paragrahv 75 lg 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

2) paragrahv 75 lg-s 6 asendatakse sõnad "Vanglate Ameti" sõnaga "vangla";

3) paragrahv 104 p 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

4) paragrahv 105 lg 3 p 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

5) paragrahv 263 lg 1 p 8 tunnistatakse kehtetuks;

6) paragrahv 275 lg 1 p 4 tunnistatakse kehtetuks;

7) 29. peatükk muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

"29. peatükk

Kohtuotsuse ja -määruse jõustumine ja täitmisele pööramine

§ 157. Haldusõiguserikkumiste seadustiku muutmine

1) seadustiku tekstis asendatakse kogu teksti ulatuses sõnad "interneeritu" ja "interneerimislaager" sõnadega "väljasaadetav" ja "väljasaatmislaager" vastavas käändes;

2) paragrahv 2361 lg 2 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahv 347 lg 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

§ 158. Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku muutmine

1) punktis 1 asendatakse sõnad "täitmise edasilükkamise" sõnadega "täitmisele pööramise edasilükkamise";

2) punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

3) punkt 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

4) punktis 10 asendatakse sõnad "kriminaalmenetluse koodeksi § 336 korras" sõnadega "kriminaalmenetluse koodeksi § 339 korras".

§ 159. Jälitustegevuse seaduse muutmine

1) paragrahv 6 lg 1 p-s 5 asendatakse sõnad "Vanglate Amet" sõnaga "vangla";

2) paragrahv 12 lg-s 4 asendatakse sõnad "Vanglate Amet" sõnaga "vangla";

3) paragrahvis 121 asendatakse sõnad "Vanglate Ametil" sõnaga "Vanglal" ja sõna "kinnipidamiskohtades" sõnaga "kinnipidamiskohas";

4) paragrahv 131 lg-s 1 asendatakse sõnad "Vanglate Ametile" sõnaga "vanglale";

5) paragrahv 131 lg-s 2 asendatakse sõnad "Vanglate Ameti peadirektor" sõnadega "Vangla direktor" ja sõna "Vanglate Ametile" sõnaga "vanglale";

6) paragrahv 131 lg-s 2 asendatakse sõnad "toimepandava kuriteo tõkestamiseks" sõnadega "toimepandava kuriteo tõkestamiseks või toimepandud kuriteo";

7) paragrahv 131 lg 3 esimeses lauses asendatakse sõnad "Vanglate Ameti peadirektor" sõnadega "vangla direktor" ja teises lauses sõnad "Vanglate Ameti peadirektor" sõnadega "Vangla direktor";

8) paragrahv 131 lg-s 5 asendatakse sõnad "Vanglate Ameti peadirektor" sõnadega "vangla direktor";

9) paragrahv 131 lg-s 7 asendatakse sõnad "Vanglate Amet" sõnadega "vangla direktor või tema kohuseid täitev isik";

10) paragrahv 19 lg-s 4 asendatakse sõnad "Vanglate Ameti peadirektori" sõnadega "vangla direktorite";

11) paragrahv 19 lg-s 41 asendatakse sõnad "Vanglate Ameti peadirektor" sõnadega "vangla direktor".

§ 160. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse täiendamine

1) "§ 221. Väljasaatmislaager

2) "§ 341. Väljasaadetavate kinnipidamise otsuste täideviimine kuni väljasaatmislaagri ehitamiseni

§ 161. Tervishoiukorralduse seaduse muutmine

§ 162. Eesti Vabariigi ravikindlustusseaduse muutmine

§ 163. Vabariigi Valitsuse seaduse muutmine

§ 164. Riigiteenistujate ametinimetuste ja palgaastmestiku seaduse täiendamine

§ 165. Väljateenitud aastate pensionide seaduse muutmine

§ 166. Seaduse laienemine selle jõustumise hetkel vanglas teenivatele ametnikele

§ 167. Ametiastmete omistamine seaduse jõustumise hetkel vanglas teenivatele ametnikele

§ 168. Ametijärkude omistamine seaduse jõustumise hetkel vanglas teenivatele ametnikele

§ 169. Seaduse laienemine selle jõustumise hetkel korrektsioonieriala omandavale isikule

§ 170. Seaduse rakendamine Vanglate Ametis töötavate isikute suhtes

§ 171. Ettevalmistusteenistusse võtmise, ametisse nimetamise ja edutamise piirangute mittekohaldamine

§ 172. Sotsiaaltöötaja ametisse nimetamise erisused

§ 173. Seaduse jõustumise hetkel poolkinnises vanglas vabadusekaotust kandva kinnipeetava kinnipidamistingimused

§ 174. Seaduse jõustumine

Riigikogu esimees Toomas SAVI

SELETUSKIRI

vangistusseaduse eelnõu juurde

Sisukord

1. Sissejuhatavad märkused

2. Kehtiva kriminaaltäitesüsteemi üldiseloomustus

3. Vangistusseaduse eelnõu lähtekohad ja struktuur

4. Karistuse täitmine ja täideviimine

5. Vabadusekaotuse täideviimine

6. Noore kinnipeetava vabadusekaotuse täideviimine

7. Aresti ja haldusaresti täideviimine

8. Eelvangistuse täideviimine

9. Vanglateenistus

10. Kinnipidamine politsei arestimajas ja väljasaatmislaagris

11. Vastavus Euroopa Liidu õigusele, eelnõu rakendamisega seonduvad kulud

1. Sissejuhatavad märkused

Vangistusseadus kui üks olulisemaid kriminaalkaristuste täideviimist reguleerivaid õigusakte kuulub lahutamatu osana karistusõiguse reformiseaduste hulka. Vangistusseaduse eelnõu väljatöötamise näeb ette 1996. a Justiitsministeeriumis koostatud karistusõiguse reformi kontseptsioon. Vangistusseaduse eelnõu väljatöötamise vajadus tuleneb otseselt ettevalmistatavast karistusseadustiku eelnõust, millega oluliselt muudetakse senist lähenemist karistuse mõistmisele, ja Euroopa Liidus vabadusekaotuslike karistuste täideviimisele esitatavatest nõuetest, mille täimine eeldab Eesti olemasoleva süsteemi radikaalset reformi.

Piltlikult võib öelda, et käesolevaks ajaks on Eestis jõutud karistuste täideviimise korra reformimise teisele ringile. Eesti taasiseseisvumise algaastatel reguleeris vabadusekaotuslike karistuste täideviimist 1971. a jõustunud Eesti NSV parandusliku töö koodeks, mis tingituna Eesti ühiskonnas toimunud kiiretest ümberkorraldustest ja 1992. a kriminaalkoodeksisse tehtud muudatustest, asendati 1993. a täitemenetluse seadustikuga. Äärmiselt suureks edasiminekuks oli täitemenetluse seadustiku jõustumisega toimunud kinnipidamiskohtadesüsteemi üleviimine Siseministeeriumi haldusalast Justiitsministeeriumi haldusesse.

31. juulil 1993. a jõustunud täitemenetluse seadustiku ülesandeks oli ühtselt reguleerida kõikide lahendite täitmist nii tsiviil-, kriminaal- kui ka haldusasjades. Peatselt aga selgus siiski, et selline kõikide lahendite täitmise reguleerimine ühtses aktis ei õigusta ennast erinevate lahendite sisulise spetsiifika tõttu. Esimese olulise sammuna otsustati Täitevameti likvideerimine ja teiste Euroopa riikide eeskujul tsiviiltäitesüsteemi viimine kohtute juurde, et tagada kohtusüsteemi enda kontroll kohtulahendite täitmise üle. Nimetatud otsus realiseerus 19. märtsil 1993. a Riigikogu poolt vastuvõetud täitemenetluse seadustiku muutmise ja täiendamise seaduses (terviktekst RT I 1997, 43/44, 723), millega kujundati Justiitsministeeriumi haldusalas olev Täitevamet ümber Vanglate Ametiks ja asendati täitevbürood maa- ja linnakohtute juures tegutsevate täitevosakondadega. Ühtlasi oli 19. märtsil 1997. a vastuvõetud seaduse eesmärgiks ka uue vangistusseaduse ja tsiviiltäitemenetluse seadustiku kehtestamise ettevalmistamine.

28. oktoobril 1997. a kiitis Vabariigi Valitsus põhimõtteliselt heaks karistusseadustiku üldosa seaduse eelnõu, millega põhimõtteliselt muudetakse seniseid karistuse mõistmise aluseid. Käesolev eelnõu moodustabki kõige tähtsama õigusakti karistusseadustikus sätestatud sanktsioonisüsteemi rakendamiseks.

2. Kehtiva kriminaaltäitesüsteemi üldiseloomustus

Kehtiva täitemenetluse seadustikuga muudeti nõukogudeaegset kriminaaltäitesüsteemi mitmeti. Seadustikuga loobuti täielikult kolooniate süsteemist asendades täiskasvanud süüdimõistetute parandusliku töö kolooniad ning alaealiste kasvatusliku töö kolooniad vanglasüsteemiga. Seadustikuga loodi ava-, poolkinnised ja kinnised vanglad, anti kinnipidamiskohtade haldamine Siseministeeriumilt üle Justiitsministeeriumile ja loodi riigiametnike ühe kategooriana vanglaametnikkond. Samas ei suudetud seadusandluse puudujääkide ja eelarveliste vahendite puudumise tõttu teostada üleminekut kinnipidamiskohtade laagrisüsteemilt kambrisüsteemile, kinnipidamise reziimide likvideerimist ja tagada vahistatute süütuse presumptsioonist tulenevate õiguste kaitset, samuti jäi muutmata vabadusekaotuse täideviimise nõukogudeaegne ideoloogia.

Täitemenetluse seadustikuga ettenähtud ava-, poolkinniste ja kinniste vanglate loomisega ja nendes kolme erineva reziimi kehtestamisega mindi Eestis üle progresseeruvale ehk rotatsioonilisele vanglasüsteemile, mille järgi on võimalik kinnipeetavate üleviimine vastavalt nende käitumisele raskema reziimiga vanglast kergema reziimiga vanglasse. Vangla liigi, kust kinnipeetav oma karistuse kandmist alustab, määrab igal üksikul juhul kindlaks kohus oma süüdimõistvas otsuses. Progresseeruva vanglasüsteemi peamisteks vigadeks loetakse, et selline süsteem on valdavalt orienteeritud kinnipeetavate korraliku käitumise tagamisele kinnipidamiskohtades mitte kinnipeetavate resotsialiseerimisele, samuti ei võimalda selline süsteem vabadusekaotuslike karistuste paindlikku täitmist (näit iga üleviimine eeldab alati kohtuotsuse muutmist) ja on liiga kulukas. Nimetatud põhjustel on enamus Euroopa riike loobunud progresseeruva süsteemi kasutamisest (tänapäeval rakendavad progresseeruvat süsteemi vaid Norra, Taani ja Rootsi ning mõned Ameerika Ühendriikide osariigid). Ka Eesti senine kriminaaltäitealane praktika näitab, et kehtiv süsteem ei ole end õigustanud.

3. Vangistusseaduse eelnõu lähtekohad ja struktuur

Vangistusseaduse eelnõu näeb ette senise kriminaaltäitesüsteemi kardinaalse ümberkorraldamise, Eesti kriminaaltäitealase seadusandluse ühtlustamise Euroopa riikide omaga ning vabadusekaotuslike karistuste täitmise viimise ühtsesse konteksti teiste kriminaalkaristuste täitmisega, mille alused on paika pandud karistusseadustiku üldosa eelnõu ja 17. detsembril 1997. a vastuvõetud kriminaalhooldusseadusega.

Karistusõiguse reformi üheks lähtekohaks on paindliku sanktsioonisüsteemi kujundamine ja vabadusekaotuse kõrval efektiivsete vangistuse alternatiivide kasutuselevõtmine (üldkasulik töö, karistusest vabastamine jt). Siiski annavad eelnõu koostajad endale aru, et tänaseks päevaks kujunenud olukorras ja vabadusekaotuse alternatiivide rakendamiseks vajalike süsteemide sissetöötamiseni jääb vabadusekaotus üheks olulisemaks karistuseks. Seetõttu on eelnõu üks peamine eesmärk vabadusekaotuse kujundamine paindlikuks karistusliigiks, mis võimaldaks vabadusekaotust diferentseerida igale kinnipeetavale sobivasse vormi. Eelnõu viib vabadusekaotuse täideviimise alused Eestis kooskõlla teiste Euroopa riikide analoogsete seadustega pannes peamise rõhu kinnipeetava resotsialiseerimisele ehk isikliku vastutustunde tekitamisele ja tema normaalsesse ellu tagasilülitumise tagamisele pärast vabanemist. Selleks on eelnõus põhjalikult läbi töötatud kinnipeetava individuaalse täitmiskava küsimused, hõivatuse instituut (haridus, töö), mis peab tagama kinnipeetava teenimisvõimete säilimise ja vajadusel uue eriala omandamise, sotsiaalabi andmine (kinnipeetava positiivsete kontaktide säilitamine ühiskonnaga) ja kinnipeetava vanglavälise suhtlemise põhimõtted. Kuna karistusseadustik põhimõtteliselt välistab lühiajaliste vabadusekaotuste kohaldamise (va väga äärmuslikud juhud), siis on vangistusseaduse eelnõu orienteeritud kinnipeetavaga pikaajalisemate (üle ühe aastaste) programmide läbiviimisele.

Vangistusseaduse eelnõu jaguneb seitsmeks peatükiks (8. peatükk - rakendussätted), mis omakorda jagunevad jagudeks ja jaotisteks. Eelnõu struktuur on järgmine:

1. Peatükk. Üldsätted

2. Peatükk. Vabadusekaotuse täideviimine

12. Peatükk. Noore kinnipeetava vabadusekaotuse täideviimine

13. Peatükk. Aresti ja haldusaresti täideviimine

14. Peatükk. Eelvangistuse täideviimine

15. Peatükk. Täideviimise korraldus

25. Peatükk. Kinnipidamine politsei arestimajas

26. Peatükk. Rakendussätted

4. Karistuse täitmine ja täideviimine

Eelnõu lähtub teistes mandri-Euroopa õigussüsteemiga riikides omaks võetud põhimõtetest, mille järgi tuleb kriminaalkaristuste täitmise juures juriidiliselt eristada kahte mõistet karistuse täitmine ja karistuse täideviimine (saksa keeles vastavalt Strafvollstreckung ja Strafvollzug ning prantsuse keeles vastavalt execution ja application). Nii karistuse täitmine kui ka täideviimine on mõlemad suunatud kohtuotsuse ellurakendamisele, kuid erinevad oma sisu poolest. Eelnõu järgi tähendab karistuse täitmine kohtuotsuse täitmisele pööramist ja järelevalvet karistuse täitmisele pööramise üle, mis vastavalt eelnõu rakendussätetele kuulub kohtu pädevusse. Rakendussätted näevad ette maa- ja linnakohtute koosseisu karistuste täitmiskohtuniku ametikoha loomise, kelle pädevusse kuulub kriminaalkaristuste täitmisega seonduvate küsimuste lahendamine (KrKM § 330). Selliste küsimuste hulka kuuluvad näiteks isiku vabastamine karistuse kandmisest tema parandamatu haigestumise tõttu, ennetähtaegse vabastamise otsustamine, kriminaalhoolduse puhul isikule täiendavate kohustuste panemise otsustamine, edaspidi ka kontroll üldkasuliku töö teostamise üle jne. Kohtunike töökoormuse vähendamiseks võib osade nimetatud küsimuste lahendamise ettevalmistamise panna ka kohtunikuabidele (KrKM § 330 lg 2). Paindliku sanktsioonisüsteemi eelduseks on erinevate karistusliikide paljusus, mis omakorda eeldab vastava eraldi kohtuniku loomist efektiivse kontrolli teostamiseks karistuste ellurakendamise üle. Ühtlasi tähendab karistuste täitmiskohtuniku ametikoha loomine esimese astme kohtute juurde vastutuse panemist kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eest kohtutele. Seega vastutaksid kohtud analoogselt tsiviilasjadega ka kriminaalasjades tehtud lahendite täitmisele pööramise eest. Käesolevaks ajaks on karistuste täitmise kohtunikud peaaegu kõikides Euroopa riikides, kusjuures siin võib eristada nn itaalia-prantsuse ja saksa mudelit. Eelnõu väljatöötamisel on aluseks võetud saksa mudel.

Karistuse täideviimine tähendab karistuse vahetut ja praktilist kohaldamist. Karistuse täideviimine kuulub täitevvõimu pädevusse ja on seega puhas haldustoiming. Näiteks vabadusekaotuse puhul algab karistuse täideviimine süüdimõistetu vastuvõtmisega vanglasse ja lõppeb tema vanglast vabastamisega. Vangistusseadus reguleeribki karistuse täideviimist vabadusekaotuse osas. Karistuse täideviimine eeldab karistuse täitmisorganitest iseseisva ja sõltumatu pädevusega karistuse täideviimisorganit. Tulenevalt ülaltoodust võib öelda, et kuigi karistuse täitmine ja täideviimine on mõlemad suunatud jõustunud kohtuotsuse ellurakendamisele, toimivad nad selle erinevatel tasanditel. Karistuse täitmine ja täideviimine annavad kokku ühe terviku, mis kriminaaltäitevõigusena moodustab materiaalse kriminaalõiguse ja kriminaalmenetlusõiguse kõrval iseseisva õigusharu.

Eelnõu järgi on vabadusekaotuse osas karistuse täideviimisorganiks vanglad Justiitsministeeriumi valitsemisalas olevate valitsusasutustena. Eelnõus on loobutud Vanglate Ametist Justiitsministeeriumi haldusalas ja vanglate haldamine ning kontroll on allutatud otse Justiitsministeeriumile, mille struktuuris luuakse vastav osakond. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse seaduse §-st 95 teostab teenistuslikku järelevalvet vangla üle justiitsminister. Nn funktsionaalset järelevalvet haridus-, sotsiaalabi-, ja tervishoiualaste ülesannete täitmist vanglas kontrollivad aga haridus- ja sotsiaalminister (§ 104).

Eelnõu järgi lasub peamine vastutus vabadusekaotuse täideviimisel vangla direktoril, kelle nimetab ametisse justiitsminister. Vangla direktori kätte on koondatud vabadusekaotuse täideviimise kõige olulisemate otsuste langetamine ja seega on vangla direktor isiklikult vastutav kogu vabadusekaotuse täideviimise eest sõltumata teiste vanglaametnike vastutusest. Vangla juures tegutsev vanglakomisjon (§ 105), mille peamiseks ülesandeks on üldsuse kontrolli teostamine vangla üle, on võrreldes kehtiva õigusega vabastatud mitmetest tema põhiülesannete hulka mittekuuluvatest kohustustest, nagu näiteks soovituse andmine ennetähtaegseks vabastamiseks. Vanglakomisjoni ülesandeid on täpsustatud ja oma ülesannete täitmiseks on komisjonile antud õigus vastu võtta soovitusi ja proteste.

Eelnõu järgi koordineerib Justiitsministeerium ka kinnipeetavate jaotamist vanglatesse lähtudes justiitsministri poolt kinnitatud täitmisplaanist, mis sätestab kinnipeetava vastuvõtmiseks pädeva vangla (§ 2). Seega määratleb täitmisplaan iga vangla materiaalse e sisulise pädevuse. Samuti otsustab Justiitsministeerium vabadusekaotuse täideviimise käigus toimuvad edasised ümberpaigutamised (täpsem kord kinnitatakse justiitsministri poolt). Ka kinnipeetavate ümberpaigutamised toimuvad üksnes vastavalt täitmisplaanile.

Täitmisplaanil on kolm funktsiooni: resotsialiseeriv, organisatsiooniline ja õigusriiklik funktsioon. Täitmisplaani resotsialiseeriv funktsioon seisneb selles, et ta sisaldab karistuse täitmis- ja täidesaatmisorganitele suunatud juhiseid kinnipeetavate jaotamiseks vanglatesse. Kinnipeetavatele kohaldatavad resotsialiseerimisabinõud sõltuvad kinnipeetava karistuse kestusest. Seetõttu on maailmapraktika läinud seda teed, et on kohandatud eraldi vanglad nn pikaajaliselt kinnipeetavatele (üldiselt üle kaheteistkümne kuu) ja lühiajaliselt kinnipeetavatele (alla kaheteistkümne kuu) isikutele. Pikaajaliste karistuste täideviimiseks kohandatud vanglad on enamasti komplekteeritud erialaselt kõrgkvalifitseeritud ametnikest, kelle ülesandeks on kinnipeetavale tema individuaalse täitmiskava koostamine (lühiajaliste vabadusekaotuste puhul ei peeta individuaalse täitmiskava koostamist enamasti otstarbekaks). Sellest tulenevalt viiakse vangistusseaduse rakendamise käigus läbi ka vanglate kohandamine kas pikaajaliste või lühiajaliste vabadusekaotuste täideviimiseks.

Lisaks resotsialiseerivale funktsioonile on täitmisplaanil ka veel organisatsiooniline funktsioon, sest täitmisplaan sätestab iga vangla pädevuse kinnipeetavate vastuvõtmise alal. Viimasena on täitmisplaanil õigusriiklik funktsioon, sest vangla pädevuse piiritlemisega annab täitmisplaan kõikidele üksikisikutele ülevaate vabadusekaotuse täideviimise organisatsiooniskeemist

5. Vabadusekaotuse täideviimine

Eelnõu nurgakivi sisaldub §-s 3, mis sätestab vabadusekaotuse täitmise eesmärgi. Eelnõu järgi on vabadusekaotuse täitmise eesmärgiks vältida kinnipeetava poolt uute kuritegude toimepanemist pärast vabanemist (eripreventsioon) tagades samas ka õiguskorra kaitsmise huvid (üldpreventsioon). Eripreventsioon vabadusekaotuse täideviimisel tagatakse kinnipeetava vanglavälise suhtlemise, üld- ja kutsealase hariduse andmise, töötamise ja kinnipeetavaga tehtava sotsiaaltööga. Üldpreventsiooni peab kindlustama kinnipeetavate üle teostatav järelevalve. Seega on §-s 3 sätestatud vabadusekaotuse täideviimise eesmärk otseselt aluseks kõikide eelnõu teise peatüki normide formuleerimisele.

Erialakirjanduses jagatakse igasugune vabadusekaotuse täideviimine teoreetiliselt kolmeks faasiks: vastuvõtufaas, põhifaas ja vabastamisfaas. Vastuvõtufaas algab kinnipeetava vanglasse saabumisega ja selle eesmärk on kaasaaitamine kinnipeetava vanglaeluga integreerumisele ja kinnipeetavale nn individuaalse resotsialiseerumisprogrammi koostamine, mis kokkuvõttes realiseerub kinnipeetava individuaalses täitmiskavas. Vastuvõtufaasile järgneb põhifaas, mille käigus viiakse ellu kinnipeetava individuaalses täitmiskavas kavandatud meetmed. Vabadusekaotuse põhifaas viiakse ellu vabadusekaotuse avatud või kinnise täideviimise vormis. Vabastamisfaasi põhiülesandeks on kinnipeetava ettevalmistamine eluks pärast vanglast vabanemist.

5.1. Vastuvõtufaas

Nagu juba ülal lühidalt märgitud on vastuvõtufaasi eesmärgiks aidata kaasa kinnipeetava vanglaeluga integreerumisele ja kinnipeetavale resotsialiseerimisprogrammi ehk individuaalse täitmiskava koostamine. Vastuvõtufaasi põhiküsimused on peaasjalikult reguleeritud eelnõu §-des 10-19.

Oma sisemise loogika järgi on vastuvõtufaasi kaheastmeline. Esimene aste algab kinnipeetava suunamisest tema täitmisplaanijärgsesse vanglasse. Vanglasse vastuvõtmine toimub eelnõu §-s 10 sätestatud dokumentide alusel. Nimetatud dokumentide puudumisel pole kinnipeetava vanglasse vastuvõtmine lubatud. Vanglasse saabumisel paigutatakse kinnipeetav, kelle poolt realselt kandmisele kuuluva vabadusekaotuse tähtaeg ületab ühte aastat, vastuvõtuosakonda (§ 11 lg 3). Kinnipeetavale avatakse tema isiklik toimik (§ 14), kuhu kantakse tema kinnipidamise alust puudutavad dokumendid, identifitseerimisabinõud, koostatav individuaalne täitmiskava ja muud seaduses ettenähtud dokumendid. Vanglasse saabuv kinnipeetav kuulub kohutuslikule läbiotsimisele ning §-s 12 nimetatud asjad võetakse hoiule vangla juhtkonna poolt. Asjade loetelu, mille omamine vanglas on üldse on lubatud, sätestatakse vangla sisekorraeeskirjades. Mittelubatud asjade leidmine kinnipeetava juurest võib kaasa tuua tema karistamise distsiplinaarkorras. Hiljemalt vanglasse saabumisele järgneval päeval kohtub kinnipeetav vangla direktori või tema poolt volitatud isikuga, kelle poolt kinnipeetav saab muuhulgas ka algteadmised oma õigustest ja kohustustest.

Vastuvõtufaasi teiseks astmeks on asumine kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamisele (§-d 11 lg 3 ja 13). Selleks suunatakse kinnipeetav esmalt meditsiinilisele läbivaatusele. Individuaalse täitmiskava koostamine on kinnipeetava jaoks määrava tähtsusega kogu tema edasise karistuse kandmise seisukohalt, sest selle käigus selgitatakse välja kinnipeetava varasem elukäik ja pannakse paika vajalikud abinõud kinnipeetava resotsialiseerimiseks (hariduse andmise vajadus, võimelisus tööd teha, oskused jne) ja abinõude ellurakendamise ajagraafik. Individuaalse täitmiskava koostamisest võtavad reeglina osa psühholoog, sotsiaaltöötaja, õppetöö korraldaja, arst, vangide töö eest vastutav isik ja mõni vangla osakonnajuhataja. Seega on individuaalse täitmiskava koostamise eesmärgiks igale kinnipeetavale tema isiksust ja ellusuhtumist arvestava resotsialiseerimisabinõude paikapanemine (eripreventiivne iseloom), mis peab kindlustama vabadusekaotuse individualiseerimise igale kinnipeetavale sobivaks karistuseks. Kuna individuaalse täitmiskava koostamine on üsna kulukas, siis ei koostata seda kinnipeetavale, kelle poolt reaalselt ärakandmisele kuuluv vabadusekaotuse tähtaeg on alla ühe aasta. Vastuvõtuosakonnas koostatud individuaalne täitmiskava pole midagi lõplikku selles mõttes, et seda muudetakse vastavalt kinnipeetava arengule. Reeglina vaadatakse individuaalne täitmiskava üle iga kuue kuu järel.

Individuaalse täitmiskava koostamise järel on võimalik otsustada, millisesse vangla osakonda või vanglasse kinnipeetav paigutatakse, samuti kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise üle (§-d 16 ja 17).

Individuaalses täitmiskavas otsustatakse ka kinnipeetavale soodustuste kohaldamise küsimus. Vastavalt §-le 19 võib vangla direktor kinnipeetavale soodustustena kohaldada töötamist järelevalve all väljaspool vangla territooriumi ja liikumist järelevalveta väljaspool vangla territooriumi seoses õppimise, töötamise või ravikuuri läbimisega või perekondlikul põhjusel. Reeglina kohaldatakse soodustusi kinnipeetavatele, keda ei ole võimalik koheselt avavanglasse ümber paigutada, kuid kelle pidamine puhtakujuliselt kinnises vabadusekaotuses ei ole samuti otstarbekas. Soodustuste kohaldamine on siiski allutatud teatavatele eeltingimustele: kinnipeetav peab olema piisavalt usaldatav ja õiguskuulekas, tal peab olema reaalne õppimisvõimalus väljaspool vanglat või võimalus leida endale väljaspool vanglat tööd, mingid tungivad perekondlikud põhjused või vajadus ravikuuri läbimiseks. Kuna kinnipeetavat võib väljaspool vanglat varitseda kättemaksuoht või mingid muud takistused, siis saab kinnipeetavale kohaldada soodustusi üksnes tema enda nõusolekul.

Individuaalse täitmiskava kinnitamise järel lõpeb vastuvõtufaas. Kinnipeetav paigutatakse vastavasse osakonda või võimalusel avavanglasse ja algab täitmise põhifaas.

5.2. Põhifaas

Põhifaasi peamiseks eesmärgiks on kinnipeetava individuaalse täitmiskava ellurakendamine. Valdavalt põhifaasi reguleerivad eelnõu §-d 20-69. Põhifaasi raskuspunktid lasuvad haridusel, tööl, sotsiaalabil ja kinnipeetava vanglavälisel suhtlemisel, samuti distsiplinaarkaristustel ning julgeolekumeetmetel. Laias laastus kujutab põhifaas endast vangla igapäevast elukorraldust.

Vabadusekaotus viiakse täide kas avatud või kinnise täideviimise vormis. Vastavalt sellele näeb eelnõu vangla liikidena ette avavangla ja kinnise vangla. Selline jaotus on Euroopa riikides üldlevinud.

Vanglate liigitamine avavanglaks ja kinniseks vanglaks on üks võimalikest vanglate diferentseerimisvõimalustest, kus jaotuse aluseks on peamiselt põgenemisvastaste abinõude rakendamise ulatus. Kõige rohkem kasutatakse põgenemisvastaseid abinõusid kinnises vanglas samas kui avavanglas ei rakendata põgenemisvastaseid abinõusid praktiliselt üldse või siis väga vähesel määral. Kui kinnises vanglas kasutatakse põgenemisvastaste abinõudena müüre, valveposte, video- ja elektroonilist valvet, trelle ja piiratud liikumisvabadust jms (§ 4), siis avavanglas tugineb julgeolek pigem kinnipeetavate usaldatavusel (§ 5). Samas pole põgenemisvastaste abinõude kasutamise ulatus vanglate liigitamisel avanglaks ja kinniseks vanglaks piisav. Julgeolekumeetmete kasutamisel on väga ulatuslik mõju kinnipeetavate õigustele ja kohustustele, välismaailmaga toimuvatele kontaktidele ja kogu kinnipidamiskorralduse sisemisele organisatsioonile.

Ehitustehniliselt on avavangla selgelt nähtavate tähistega märgistatud territooriumiga vangla, mida võib muust maailmast eralda näiteks tavaline võrkaed, mille põhieesmärgiks pole kinnipeetavate põgenemise takistamine. Avavanglas puuduvad valvuripostid ja valvurid eluhoonetes. Sisenemine ja väljumine avavanglast käib vangla valveruumi kaudu, kus vanglaametnikud sissetulevad ja väljuvad kinnipeetavad registreerivad. Kinnipeetavatel on lubatud avavangla territooriumil vabalt ringi liikuda ja nende üle puudub vahetu järelevalve, samuti võidakse jätta kinnipeetavate tubade uksed ööseks lukustamata. Vabadusekaotuse avatud täideviimise põhieesmärk on, et kinnipeetav käiks väljaspool vanglat tööl ja säilitaks seeläbi sotsiaalse sideme väliskeskkonna ja perekonnaga. Seetõttu on lubatud ka kinnipeetavate viibimine väljaspool avavangla territooriumi ka öösel, kui see tuleneb kinnipeetava töö iseloomust (öövalve, töö öövahetustes jne). Oluline on, et kinnipeetav viibiks ööpäevas teatud kindla tundide arvu avavangla territooriumil. Siit tulenevalt jagunevad avavangla kinnipeetavad tavaliselt kahte kategooriasse: 1) nn vabakäigukinnipeetavad, kellel on lubatud töötada väljaspool vanglat; 2) ülejäänud kinnipeetavad, kellel pole võimalik või lubatud töötada väljaspool vanglat. Avavangla ei jagune sisemiselt teineteisest eraldatud osakondadeks nagu kinnine vangla. Avavangla kujutab endast piltlikult öeldes suurt ühiselamut, mille sees on kinnipeetavat jagatud erinevatesse kohtlemisgruppidesse (§ 9 lg 4). Avavangla täpsem korraldus sätestatakse vangla sisekorraeeskirjades.

Lisaks eelöeldule on avavanglal täita väga oluline funktsioon kinnipeetavate nn vabanemisshoki vähendamisel - tulenevalt eelnõu §-st 71 tuleb ka muidu kinnises vanglas karistust kandev kinnipeetav võimaluse korral enne vabastamist paigutada avavanglasse. Selline puhver aitab kinnipeetaval kergemini kohaneda vaba ühiskonna tingimustega kindlustades tema käitumise üle avavangla juhtkonnapoolse järelevalve. Euroopa riikide kogemused näitavad, et selline vabanemisele eelnev ümberpaigutamine avavanglasse aitab kinnipeetaval paremini ja kiiremini taaskohaneda väliskeskkonna tingimustega vähendades oluliselt retsidiivi ohtu.

Kinnine vangla on täiesti klassikaline vangla selles mõttes, et kinnises vanglas kasutatakse kõiki klassikalisi põgenemisvastaseid abinõusid kuni kaasaaegsete video ja elektroonilise järelevalveni välja. Kinnises vanglas on kinnipeetavate liikumisvabadus oluliselt piiratud ja nende üle teostatakse pidevat vahetut järelevalvet. Põhimõtteliselt on kinnise vangla kinnipeetaval töötada ja õppida väljaspool vanglat, kuid erinevalt avavanglast, kus see on reegel, on kinnise vangla puhul väljaskäimine erand.

Eestis on kuni tänase päevani kahetsusväärselt vähe tähelepanu pööratud avavanglate rajamisele, samas kui mujal Euroopas on vabadusekaotuse avatud täideviimine juba aastaid olnud prioriteediks. Kõige markantsema näitena võib siin tuua Saksamaa, mille karistuste täitmise seaduse (Strafvollzugsgesetz) § 10 järgi on vabadusekaotuse täideviimise üldvormiks kinnipeetava paigutamine avavanglasse. Miinimumina peaks Eesti tulevikus teiste Euroopa riikide eeskujul rajama vähemalt iga kinnise vangla juurde ühe avavangla (võimalik avavangla rajamine ka kinnise vangla eraldi osakonnana) kinnipeetavate vabastamise ettevalmistamiseks. See on äärmiselt vajalik eriti kui arvestada Eesti kohtute poolt mõistetavate vabadusekaotuse kõrgeid määrasid. Euroopa riikide kogemused näitavad samuti, et süüdlaste kinnipidamine avavanglates tuleb riigile kokkuvõttes oluliselt odavam, sest avavangla kinnipeetavaid on palju lihtsam kindlustada tööga ja kinnipeetavate järelevalvele kulub märksa vähem vahendeid. Seega tuleb riigi karistuspoliitikas senisest oluliselt rohkem tähelepanu pöörata avavanglate ehitamisele ja nende osatähtsuse suurendamisele.

Tulenevalt Eesti praegusest kõrgest kuritegevuse tasemest on vangistusseaduse eelnõu koostatud siiski rõhuga vabadusekaotuse kinnisele täideviimisele. Reeglina alustab kinnipeetav karistuse kandmist kinnises vanglas, kust on võimalik pärast kinnipeetavale tema individuaalse täitmiskava koostamist kinnipeetava üleviimine avavanglasse (§ 17). Samas ei luba eelnõu ühiskonna turvalisuse tagamise nimel avavanglasse ümber paigutada raskeid kuritegusid toimepannud kinnipeetavaid (§ 17 lg 2). Kinnipeetava ümberpaigutamise avavanglasse otsustab igal eraldi juhul Justiitsministeerium. Justiitsministeeriumi juhtiv roll peab tagama täiendava kontrolli ümberpaigutamise üle. Seega paigutatakse avavanglasse reeglina kergemaid kuritegusid toimepannud kinnipeetavad ja kinnipeetavad, kes on karistuse kandmise ajal kinnises vanglas üles näidanud enda usaldatavust ja õiguskuulekat käitumist.

Erialakirjanduses peetakse väga oluliseks kinnipeetava vanglavälist suhtlemist, mis peab vältima kinnipeetava sidemete katkemist ühiskonnaga. Eelnõu järgi võib kinnipeetava vanglaväline suhtlemine toimuda kokkusaamiste, kirjavahetuse, telefonikõnede, massiteabe edastamise, puhkuse ja kinnipeetava lühiajalise väljasõidu või väljaviimise vormis. Erinevalt teiste Euroopa riikide vangistusseadustest on eelnõus kinnipeetava lühiajaliste kokkusaamiste kõrval säilitatud ka pikaajalised kokkusaamised, mis seisnevad kinnipeetava kooselamises talle lähedase inimesega selleks ettenähtud ruumis. Kuna Eesti vanglates on valdavalt olemas pikaajalisteks kokkusaamisteks kohandatud ruumid ja pikaajalised kokkusaamised aitavad tihendada kinnipeetava kontakte lähedaste inimestega, ei pidanud eelnõu koostajad nendest loobumist otstarbekaks.

Võrreldes kehtiva õigusega on eelnõus oluliselt muudetud kinnipeetava kirjavahetuse jälgimise aluseid. Kõikide riikide vangistusseadused lubavad vangla juhtkonnal läbi vaadata nii kinnipeetava poolt välja saadetavaid ja kinnipeetavale saadetavaid kirju kui ka pealt kuulata kinnipeetava telefonikõnesid. See on vajalik eelkõige julgeoleku tagamiseks vanglas ja kinnipeetava isiku paremaks tundmaõppimiseks. Tulenevalt põhiseadusest lubab eelnõu kinnipeetavate kirjavahetuse ja telefonikõnede jälgimist üksnes kohtu loal jälitustegevuse seaduses sätestatud korras (vastav täitemenetluse seadustiku, jälitustegevuse seaduse, kriminaalmenetluse koodeksi ja halduskohtumenetluse seadustiku muutmise ja täiendamise seadus võeti Riigikogus vastu 11. 06. 1998). Lisaks õigusele kinnipeetavate kirjavahetust jälgida sätestab eelnõu saksa õiguse eeskujul ka ammendava loetelu alustest, millal vangla juhtkonnal tekib lisaks kirjavahetuse jälgimise õigusele ka õigus kirju kinni pidada (§ 26), kusjuures kinnipeetavat tuleb kirja kinnipidamisest informeerida. Samuti näeb eelnõu ette, milliseid kinnipeetavate kirju ei või üldse kontrollida ega kinni pidada ning milliseid kirju ei tohi lihtsalt kinni pidada (§ 26 lg-d 4-5).

Kinnipeetava sidemeid ühiskonnaga peavad aitama tihendada ka eelnõu §-des 29-30 sätestatud lühiajaline väljasõit ja lühiajaline väljaviimine. Kinnipeetava lühiajaline väljasõit teenib samu eesmärke, mida vabaduses viibiva inimese puhkus, st ta peab andma võimaluse vaimseks ja füüsiliseks lõõgastumiseks (kõik kinnipeetavad on töökohuslased) ning lisaks selle aitama kinnipeetava puhul leevendada vanglas tekkida võivat stressi.

Põhifaasi kõige olulisemaks küsimuseks ja samas ka resotsialiseerimisabinõude ellurakendamise raskuspunkt on kinnipeetava hõivatus. Eelnõu järgi tagatakse kinnipeetava hõivatus põhiliselt kinnipeetavale hariduse andmise ja kinnipeetava töötamisega (§-d 31-41). Eelnõu järgi on peamine rõhk kinnipeetava hõivatuse kindlustamisel pandud hariduse andmisele. Hariduse andmise eesmärgiks on võimaldada kinnipeetaval pärast vabanemist edasiõppimist või majanduslikult tulutooval erialal töökoha leidmist. Hariduse andmine vanglas jaguneb üld- ja kutsehariduse andmiseks. Üldhariduse omandamist võimaldatakse kinnipeetavale, kes ei ole omandanud põhiharidust ja erandina ka kinnipeetavatele, kes soovivad omandada keskharidust. Juhul, kui kinnipeetav on juba omandanud keskhariduse, võimaldatakse tal kõrghariduse omandamine. Kutseharidust antakse vanglas erialadel, mis on vabaduses enamnõutavad ja mis võimaldavad kinnipeetaval pärast vabanemist leida endale tasuvat tööd. Kutsehariduse ühe alaliigina on kinnipeetavale võimalik ka täiendushariduse andmine näiteks ümberõppe vormis. Hariduse andmine toimub vastavalt üldistele riiklikele õppekavadele ning õpetajatena saavad vanglas tegutseda isikud, kes vastavad vabaduses õpetajatele esitatavatele nõuetele. Kuna kinnipeetavatele hariduse andmine on üks eelistatavamaid resotsialiseerimisabinõusid, siis püüab eelnõu seda igati soodustada.

Hariduse kõrval on töö teiseks oluliseks põhitingimuseks vabadusekaotuse eesmärkide saavutamisele. Tööd ei käsitleta eelnõus mitte kui vahendit kinnipeetavate distsiplineerimiseks vaid üksnes kui resotsialiseerimisabinõud, mis peab kindlustama kinnipeetavate teenimisvõimete säilimise ja suurendamise ning tagama kinnipeetavale teatavate rahaliste vahendite saamise. Eelnõu järgi on kõik kinnipeetavad kohustatud töötama. Töökohustusest on vabastatud üksnes arestialused, üle kuuekümne kolme aastased kinnipeetavad, haridust omandavad kinnipeetavad ja kinnipeetavad, kes ei ole tervislikel põhjustel võimelised töötama (§ 34). Kinnipeetavaid, kes ei kuulu nimetatud isikute hulka võib töötamisest keeldumise korral karistada distsiplinaarkorras. Kinnipeetavate kindlustamine tööga on vangla juhtkonna ülesanne, kusjuures kinnipeetavatele tuleb tagada majanduslikult tulutoov töö. Kinnipeetavate jaotamisel töökohtadele tuleb arvesse võtta nende füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kinnipeetavad, keda ei ole võimalik majanduslikult tulutoova tööga kindlustada tuleb suunata hariduse omandamisele või rakendada neid vangla majandustöödel.

Võrreldes kehtiva õigusega on eelnõus tunduvalt avardatud vangla juhtkonna võimalusi muretseda kinnipeetavatele tööd. Eelnõu lubab riigil rajada vangla territooriumil ja väljaspool seda käitiseid, samuti võib riik lubada seda teha eraõiguslikul juriidilisel isikul või füüsilisel isikul (§ 36 lg 2 ja 3). Sellisel juhul reguleeritakse eraõigusliku juriidilise isiku või füüsilise isiku ja riigi vahel tekkivad suhted eraldi lepinguga. Järelevalve kinnipeetavate üle töötamise ajal tagab vangla. Riigi poolt rajatud käitiste või asutatud äriühingute puhul muretsetakse tellimused ja turustatakse toodang valdavalt riigi vahendusel, samuti kontrollivad selliste käitiste või äriühingute puhul kinnipeetavate tööd vanglaametnikud või vangla juhtkonna poolt määratud isikud. Eraõiguslike juriidiliste isikute või füüsiliste isikute poolt rajatud käitiste puhul kontrollivad ja juhendavad kinnipeetavate tööd nende töötajad, samuti vastutavad nemad tellimuste hankimise ja valmistoodangu turustamise eest. Kuna Eesti on ühinenud rahvusvahelise konventsiooniga sunniviisilise või kohustusliku töö kohta (konventsioon 28. 06. 1930 nr 29, jõustus Eesti suhtes 7. 02. 1997, RT II 1995, 45, 201), siis on kinnipeetava töötamiseks sellises eraõigusliku juriidilise isiku või füüsilise isiku käitises vaja tema nõusolekut. Nimetatud konventsioon keelustab kohustusliku töö ilma kohtu otsuseta ja ilma riiklike asutuste järelevalveta, kuid kinnipeetavate tööhõive tagamiseks vanglates on lubatud kinnipeetavate töötamine sellistes äriühingutes ja käitistes nende endi nõusolekul (§ 34 lg 5).

Erinevalt töötajatest vabaduses ei kuulu töötavad kinnipeetavad tööõiguse alla, kuna kinnipeetavad ei vasta eraõiguse ühele peamisele nõudele, st neil puudub lepingusõlmimise vabadus. Olgugi et tehtud töö eest makstakse kinnipeetavatele töötasu, ei toimu kinnipeetavate töötamine mitte eraõigusliku töölepingu alusel vaid neid kohustatakse töötama avalik-õigusliku võimusuhte kaudu. Isiku kinnipidamine vanglas tuleneb alati riiklikust sunnist, mitte eraõiguslikust lepingust, allutades kinnipeetava erilisele avalikust õigusest tulenevale võimusuhtele. Seega ei saa kinnipeetavaid nimetada ka töötajateks ja reeglina ei laiene neile tööseadused. Erandina selles üldpõhimõttest laienevad kinnipeetavatele siiski tööohutust ja töökaitset puudutavad seadused ja vanglaametnikel on kohustus järgida üldiste töökaitse nõuete täitmist.

Kinnipeetava töötamise ühe vormina näeb eelnõu ette töötamise väljaspool vanglat (§ 38). Kinnipeetavad võivad töötada väljaspool vanglat kas järelevalve all või järelevalveta sõltuvalt nende usaldatavusest ja individuaalsest täitmiskavast. Erandina ülalesitatud põhimõttest, mille järgi tööõigus ei laiene töösuhetele vangla sees, laienevad tööseadused siiski kinnipeetavatele, kellel on lubatud töötada järelevalveta väljaspool vanglat. Selliste kinnipeetavate töösuhted reguleeritakse töölepinguga tööandja ja kinnipeetava vahel ning kinnipeetavale laienevad ka kõik teised tööseadustest tulenevad erisused töötasu, puhkuse jms kohta. Vanglal säilub siiski õigus nõuda tööandjalt kinnipeetava töötasu kandmist vangla arveldusarvele, millelt vangla kannab kinnipeetava töötasu edasi kinnipeetava isikuarvele pärast seadusega ettenähtud mahaarvamiste sooritamist. Kinnipeetavate töötamine järelevalve all või ilma on võimalik siiski üksnes §-s 19 sätestatud soodustuste raames. Töötamist väljaspool vanglat kohaldatakse peamiselt kinnipeetavatele avavanglas, kuid põhimõtteliselt on selle sätte rakendamine võimalik ka kinnises vanglas kinnipeetavate isikute suhtes.

Töö eest makstakse kinnipeetavatele töötasu. Kinnipeetava töötasu kantakse kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele pärast maksete mahaarvamist tsiviilnõuete täitmiseks ja vabanemishüvituse kogumiseks. Osa mis jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks võib kinnipeetav kasutada oma äranägemise järgi (näit sisseostudeks vanglakaupluses). Kui kinnipeetavatele kinnises vanglas sularaha tavaliselt kätte ei usaldata, siis avavanglas võivad kinnipeetavad omada ka sularaha, mille hoidmise eest vastutab kinnipeetav ise. Avavangla erisused selles osas sätestatakse vangla sisekorraeeskirjades.

Pärast ühe aastast töötamist tekib kinnipeetaval õigus taotleda enda töökohustusest vabastamist. Kinnipeetava töökohustusest vabastamine on võrreldav töötaja puhkusele laskmisega, mistõttu selle kestuse määramisel on lähtutud kehtivas puhkuseseaduses sätestatud põhipuhkuse kestusest (28 kalendripäeva).

Eelnõu §-d 27-28, 42-45 ja 52 reguleerivad kinnipeetava vaba aja veetmist ja igapäevaseid olmeküsimusi. Nii kinnipeetavale üld-, kutse ja täiendhariduse andmine kui ka kinnipeetava töötamine toimuvad tööajal. Kõik ülejäänud tegevused ja enesearendamisevõimalused, sealhulgas sport, individuaalõpe, religioonialane tegevus toimuvad vaba aja raames. Kinnipeetava vaba aja sisustamise ülesandeks on luua vanglas soodne sotsiaalne atmosfäär, anda algtõuge mõistlikule vaba aja kujundamisele ka pärast vabanemist. Vaba aja sisustamine peab aitama võidelda ka sellise vangla klassikalise ilmingu vastu nagu monotoonsus ja äratama kinnipeetavates eneseinitsiatiivi. Seetõttu on vajalik, et kinnipeetavatele oleksid kättesaadavad ajalehed, ajakirjad, raamatud ja võimalused tegeleda spordi ja religiooniga. Siinjuures tuleb märkida, et erialakirjanduses puudub siiani selge seisukoht, milline peaks olema vangla vabaajapedagoogika.

Oluliselt rohkem on eelnõus lahti kirjutatud vangla tervishoiu korraldamise küsimused. Eelnõu lähtub põhimõttest, et tervishoid vanglas on riigi tervishoiusüsteemi osa. Kuigi see printsiip on sisse kirjutatud ka kehtivasse täitemenetluse seadustikku (TmS § 109) ei ole seda reaalsuses kunagi rakendatud vastuolude tõttu erinevates seadustes. Sisuliselt tähendab see seda, et järelevalvet vangla tervishoiualastes küsimustes hakkab teostama Sotsiaalministeerium. Eelnõu § 46 kirjutab lahti, et kuigi tervishoid vanglas on üldise tervishoiusüsteemi osa, finantseeritakse vangla tervishoidu üksnes riigieelarvest (mitte riiklikust ravikindlustuse eelarvest). Riigieelarvest finantseeritakse nii vanglate alaliste ravipunktide sisustamist kui ka kinnipeetavate ravikulusid. Oluliselt tuleb aga suurendada riigieelarves kinnipeetavate ravimisele eraldatavaid summasid: seni on kinnipeetavate ravikuludeks riigieelarvest eraldatud keskmiselt 1,8 miljonit krooni aastas, mis on keskmiselt 4500 kinnipeetava ravikuludeks ilmselt ebapiisav ning viinud kinnipeetavate ravi lubamatult madalale tasemele, sest puuduvad isegi võimalused üldistele nõuetele vastavate arstide tööle võtmiseks. Sellisele ebainimlikule olukorrale on korduvalt tähelepanu juhtinud ka mitmed väliseksperdid (näiteks Euroopa Nõukogu ekspertarvamus augustist 1993, Euroopa Nõukogu meditsiiniekspertide missioon Eestisse mais 1997).

Erinevalt kehtivast täitemenetluse seadustikust reguleerib eelnõu eraldi ka sunni rakendamist isikliku hügieeni valdkonnas (§ 48). Tulenevalt Euroopa inimõiguste konventsioonist ei saa riik kedagi kohustada hoolitsema oma isikliku hügieeni eest ja teha selles osas ettekirjutusi. Seetõttu sätestab eelnõu üksnes üldsõnaliselt, et kinnipeetav on kohustatud hoolitsema on isikliku hügieeni eest. Siiski on võimalik, et mõni kinnipeetav ei pea võimalikuks (näiteks oma religioossetest vms veendumustest tulenevalt) alluda üldtunnustatud hügieenireeglitele, mistõttu võib tekkida reaalne oht teiste kinnipeetavate või vanglaametnike tervisele. Seetõttu on vangla direktorile antud õigus sellisel juhul jõuga sekkuda (näiteks isikliku hügieeni nõudeid mittetäitva kinnipeetava pesemine sundkorras), et vältida ohu tekkimist teiste isikute tervisele.

Tervishoiu korraldamiseks vanglas näeb eelnõu vangla koosseisus alalise vangla arsti ametikoha loomise (§ 49). Vangla arst nimetatakse reeglina teenistusse põhikohaga ning üksnes erandjuhtudel on vangla arstil lubatud tegutseda oma põhitöö kõrvalt.

Eelnõu §-d 54-57 sätestavad sotsiaaltöö korraldamise vanglas. Nimetatud paragrahvidesse koondatud sotsiaaltööd reguleerivad sätted laienevad kõikidele vabadusekaotuse täideviimise faasidele. Sotsiaaltöö on kompleksmõiste, mille eesmärk on esmajoones uute kuritegude ärahoidmine. Kuna tavaliselt on õigusvastane käitumine põhjendatav isiklike ja sotsiaalsete probleemidega, hõlmab kinnipeetavatega tehtav sotsiaaltöö nii tema isiklike, majanduslike kui ka õiguslike küsimuste lahendamist. Sotisaaltöö juhtmotiiviks peaks olema kinnipeetava abistamine eneseabistamisel. Sotsiaaltööd vanglas korraldab sotsiaaltöötaja(d), kes on vangla koosseisuline teenistuja, kuid mitte vanglaametnik. Viimane on otseselt tingitud sellest, et sotsiaaltöötaja on seotud nn topeltmandaadiga: ühelt poolt on sotsiaaltöötaja vangla koosseisuline ametnik, kes seotud vangla muu personaliga ja omab õigust juurdepääsuks igasugusele kinnipeetavatega seotud infole, kuid teiselt poolt peab sotsiaaltöötaja oma funktsioonide edukaks täitmiseks olema võrdseks vestluspartneriks kõikidele kinnipeetavatele ja osutama neile abi. Vangla koosseisulise ametnikuna allub sotsiaaltöötaja siiski vangla direktorile.

Eelnõu §-d 56 ja 57 reguleerivad sotsiaalabi karistuse täideviimise erinevates faasides. Regulatsioon on antud võimalikult üldiselt, sest sotsiaaltöö sisulist korraldatust ja konkretiseerimist pole seaduses võimalik ette näha. Konkreetsete kohtlemisabinõude väljatöötamine jääb siiski sotsiaaltöötajate endi ülesandeks, vajadusel võib sotsiaalminister või justiitsminister kinnitada selles valdkonnas vastavaid juhiseid. Seega annavad nimetatud paragrahvid üksnes sotsiaaltöö üldised suunad ja juhtmõtted sotsiaaltöö läbiviimiseks karistuse täideviimise erinevates faasides.

Kinnipeetava vastuvõtmisel vanglasse on sotsiaaltöö rõhk asetatud sellele, et tagada kinnipeetava omandi säilimine ja tema perekonnaliikmete turvalisus väljaspool vanglat. Selliste abinõude rakendamiseks vajalik teave saadakse kinnipeetava vastuvõtmisel temaga läbiviidava vestluse käigus. Sotsiaaltöötaja osas peaks vastuvõtuvestlus sisaldama järgmisi teemaderinge: vabadusse jäänud perekonna finantsolukord, kinnipeetava vara kindlustamise vajadus, töökoha säilitamise võimalikkus, kinnipeetava probleemid alkoholi ja narkootikumidega, millise üld- või kutsehariduse omandamist kinnipeetav sooviks jne. Karistuse täideviimise faasis peaksid esikohal olema sellised sotsiaaltööalased püüdlused nagu õigusabi (kinnipeetava vabadusekaotuse, võlgade jne asjus), perekond (kuidas korralda kokkusaamisi jne), töö (kinnipeetava toetamine kontakti säilitamisel või loomisel tööandjatega), haridus (kinnipeetava toetamine väljaõppe raames tekkivate raskuste ületamisel), vanglaametnikud (tüliküsimuste lahendamine vanglaametnikega), kaaskinnipeetavad (kinnipeetava suhted teiste kinnipeetavatega). Vabastamisfaasis ja peaasjalikult kinnipeetava vabastamise ettevalmistamisel peab sotsiaaltöötaja aitama kinnipeetaval lahendada probleeme, mis on tekkinud põhjusel, et kinnipidamise ajal on kinnipeetava kontaktid väliskeskkonnaga oluliselt halvenenud, sageli on kinnipeetav kaotanud talle sotsiaalselt olulised sidemed, elukoha, töö, sissetulekud jne. Tulenevalt §-st 57 on sotsiaaltöötaja pingutused kinnipeetava vabastamise ettevalmistamisel suunatud selliste küsimuste lahendamisele nagu abi isikuttõendavate dokumentide muretsemisel, abi töö- ja elukoha leidmisel ning abi individuaalse toetuse leidmisel üldise sotsiaalhoolekande raames.

Eelnõu § 58 reguleerib vabastamisfaasis läbiviidava sotsiaaltöö ühe erijuhuna sotsiaaltööd kinnipeetava ennetähtaegsel vabastamisel. Tulenevalt materiaalsest kriminaalõigusest kuuluvad kõik ennetähtaegselt vabastatud kinnipeetavad katseajal kohustuslikule kriminaalhooldusele allutamisele. Paragrahv 60 reguleeribki kriminaalhooldaja kaasamist juba kinnipeetava vabastamise ettevalmistamise käigus. Seega peavad vangla sotsiaaltöötajad nii vara kui võimalik hakkama tegema koostööd kriminaalhooldajatega.

Võrreldes kehtiva õigusega on eelnõus tunduvalt täpsustatud kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamise korda. Kinnipeetava distsiplinaarne karistamine tuleb kõne alla, kui kinnipeetav ei järgi vangistusseadust, vangla sisekorraeeskirju või teisi õigusakte. Kinnipeetavale kohaldatavad distsiplinaarkaristused on välja toodud eelnõu §-s 60. Kehtivas õiguses puudus igasugune regulatsioon distsiplinaarmenetluse kohta. Vastavalt eelnõule tuleb distsipliinirikkumise korral välja selgitada kõik rikkumise asjaolud, võtta kinnipeetava seletus ja koostada menetluse käigu kohta protokoll, mida säilitatakse kinnipeetava isiklikus toimikus. Distsiplinaarkaristust kohaldab vangla direktor. Üldjuhul pööratakse karistus kohesele täitmisele, kuid eelnõu annab ka võimaluse distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramist edasi lükata, kui kinnipeetavast nähtub, et ta võiks sellist usaldust õigustada.

Paragrahvid 63-69 sätestavad julgeoleku tagamise meetmed vanglas. Lisaks tavalistele julgeolekumeetmetele, näeb § 66 ette täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise võimalikkuse kinnipeetavate suhtes, kes süstemaatiliselt rikuvad õigusaktide nõudeid, tahtlikult kahjustavad oma tervist või on suitsiidi või põgenemiskalduvustega. Sellistest meetmetest vaieldamatult kõige radikaalsem on kinnipeetava suhtes ohjeldusmeetmete kohaldamine. Paragrahvis 68 on üksikasjalikult sätestatud vanglaametnike poolt tulirelva ja erivahendite kasutamise alused.

5.3. Vabastamisfaas

Vabastamisfaasi põhifunktsiooniks on kinnipeetava edasise elukorralduse selline ettevalmistamine, mis tagaks kinnipeetava iseseisva toimetulemise. Aeg vahetult pärast vabanemist kujutab endast kinnipeetavale kõige kriitilisemat etappi, milles sõltub, kas kinnipeetava integratsioon ühiskonda õnnestub või mitte. Vabastamisjärgsel ajal esineb kinnipeetaval hulganisti orienteerumisraskusi, sest sageli tuleb kinnipeetaval alustada oma elu ülesehitamist algusest peale. Probleeme esineb võlgade tasumisel, töökoha leidmisel, endiste perekondlike ja sõprussuhete taastamisel. Oma osa on ka ühiskonna võõristaval suhtumisel kinnipeetavasse.

Loetletud probleemide lahendamisele peab kaasa aitama juba enne kinnipeetava praktilist vabastamist tehtavad ettevalmistused selleks nagu sotsiaalabi osutamine, soodustuste kohaldamine, ümberpaigutamine avavanglasse jne. Igal juhul tuleks kinnipeetavale kolme kuu jooksul enne vabastamist võimaldada lühiajalisi väljasõite kuni ühe nädala ulatuses, avavanglates tuleks seda võimaldada anda isegi laialdasemalt. Sotsiaaltöötaja peab kinnipeetavat abistama tema võlgade tasumisel (kompromissi leidmine võlausaldajatega, kokkulepped võlgade ajatamise osas jms), kontaktide loomisel perekonnaga aga ka erinevate sotsiaalhoolekannet teostavate ametiasutustega. Sisuliselt peab juba kogu karistuse täideviimise põhifaasis kinnipeetavaga tehtav töö olema suunatud tema vabastamise ettevalmistamisele.

Vanglast vabastamise üldkord on reguleeritud §-s 72. Kinnipeetav tuleb vabastada tema viimasel karistuspäeval hiljemalt kella kaheteistkümneks päeval, kuid nii vara kui võimalik. Kui samal päeval kuuluvad vanglast vabastamisele mitu kinnipeetavat, peab vangla juhtkond kindlustama nende vanglast lahkumise eraldi. Vabastamisel on vangla direktoril õigus tuua vabastamispäeva ettenähtust kahe päeva võrra ettepoole, kui see aitab kaasa kinnipeetava paremale integreerumisele ühiskonda. Vabastamisel makstakse kinnipeetavale välja tema vabanemistoetus, mis on kogutud kinnipeetava töötasust tehtavate mahaarvamistena. Kinnipeetava ennetähtaegne vabastamine on reguleeritud eelnõu §-s 73.

6. Noore kinnipeetava vabadusekaotuse täideviimine

Eelnõu 3. peatükis reguleeritakse noore kinnipeetava vabadusekaotuse täideviimise erisusi võrreldes täiskasvanute vabadusekaotuse täideviimisega. Eelnõus on kasutusele võetud uus mõiste noor kinnipeetav, mis eelnõu mõistes tähendab kuni kahekümne ühe aastasi kinnipeetavaid. Praegu kehtiv TmS näeb ette üksnes alaealiste (so kuni kaheksateistkümneaastaste kinnipeetavate) kinnipidamise eraldi noortevanglates või -osakondades. Eelnõus soovitakse eraldi noortevanglatesse või -osakondadesse paigutada ka kuni kahekümne ühe aastasi kinnipeetavaid, sest nende vaimne ja füüsiline tase ei ole sageli veel piisavalt välja arenenud, samuti avaldab täiskasvanud kinnipeetavate vangla keskkond just sellisele noorele ja kiiresti arenevale inimesele eriti laastavat mõju. Seepärast ongi eelnõus otsustatud uue mõiste noor kinnipeetav kasutuselevõtmise kasuks, kuna positiivses õiguses mõistetakse alaealisena üksnes kuni kaheksateistkümne aastast isikut.

Kuna ei kehtiv õigus ega ka Justiitsministeeriumi poolt välja töötatud karistusõiguse reformi kontseptsioon ei näe ette iseseisva alaealiste karistusõigusliku regulatsiooni loomist (näiteks saksa noortekohtuseaduse eeskujul), siis reguleeritakse alaealiste vabadusekaotuse täideviimisega seotud küsimused samas vangistusseaduse eelnõus.

Põhimõtteliselt laienevad noore kinnipeetava vabadusekaotuse täideviimisele kõik vangistusseaduse eelnõu sätted (täiskasvanute vabadusekaotuse täideviimist reguleerivad sätted) noore kinnipeetava peatükis toodud väheste erisustega. Analoogia käib eriti alaealiste töö tasustamise aluste julgeoleku tagamise meetmete sotsiaaltöö jms koht. Tulenevalt eelnõu §-st 9 (eraldihoidmisprintsiip) tuleb noori kinnipeetavaid hoida rangelt lahus täiskasvanud kinnipeetavatest. Selleks sätestab eelnõu, et noore kinnipeetava vabadusekaotus viiakse täide kas täiesti eraldi vanglas (noortevangla) või üldise vangla selleks eraldatud osakonnas (noorteosakond). Meessoost noorte kinnipeetavate hoidmisel tuleb siiski eelistada nende kinnipidamist täiesti eraldi vanglates. Naissoost täiskasvanud ja noorte kinnipeetavate puhul rakendatakse täielikku eraldihoidmise printsiipi siiski harvem ja nende puhul tuleb tavaliselt kõne alla nende kinnipidamine naistevangla eraldi osakonnas. Noorte kinnipeetavate vabadusekaotuse täideviimisel osalevad kinnipeetavad peavad olema saanud eriettevalmistuse. Selline nõue tuleneb noorte vabadusekaotuse rohkem kasvatuslikust iseloomust.

Noorte vabadusekaotuse repressiivseid mõjusid tuleb vähendada neile rohkemate soodustuste (§ 19) andmisega. Tänu usalduseväljendusele on soodustuste kohaldamisel pedagoogiline väärtus ja nad mõjuvad positiivselt soodsa kliima loomisele vanglas.

Siiski peaks vabadusekaotuse kohaldamine noortele jääma karistuspoliitika kõige äärmuslikumaks vahendiks. Õigusvastaselt käitunud noorte mõjutamisel tuleb pearõhk asetada kõikvõimalikele mittekaristuslikele mõjutusvahenditele nagu kriminaalhooldus ja alaealiste mõjutusvahendite seaduses ette nähtud sanktsioonid.

7. Aresti ja haldusaresti täideviimine

Eelnõu 4. peatükk reguleerib lühiajalise vabadusekaotuse ehk aresti täideviimist. Aresti ja haldusaresti täideviimine toimub vastavalt vangla teistest osakondadest eraldatud osakonnas (§ 82 lg 1) või politsei arestimajas (§ 82 lg 2). Aresti kandmise üldtingimused ja arestialuse kokkusaamised on reguleeritud vastavalt §-des 83-85.

8. Eelvangistuse täideviimine

Vabadusekaotuse täideviimise kõrval on kehtivas õiguses vaieldamatult kõige halvemini reguleeritud eelvangistuse täideviimine (vahi all pidamine). Olgugi et vahistatu suhtes kehtib täielikult süütuse presumptsioon, on praktikas eelvangistusest kujunenud kõige rängem kinnipidamise liik üldse. Oma osa selles on kindlasti ka praeguses puudulikul seadusandlikul regulatsioonil.

Eelvangistuse eesmärk on süüdistatava või kohtualuse kinnipidamine, et kindlustada menetluse läbiviimine või uute kuritegude toimepanemise ärahoidmine. Eelvangistuses kinnipidamise kohta kehtivad üksnes eelnõu §-d 86-101. Eelvangistust puudutavate sätete formuleerimisel on alati kõige raskem vahistatu kergemate kinnipidamistingimuste ja eeluurimise huvide omavaheline sobitamine.

Vahistatuid hoitakse eraldi teistest kinnipeetavatest (§ 9), mistõttu eelvangistuses peetavaid hoitakse vangla teistest osakondadest eraldatud eelvangistusosakonnas. Teistes Euroopa riikides viiakse eelvangistus täide täiesti eraldiseisvates eelvangistusmajades. Eelvangistusmajade rajamine on ettenähtud ka 1993. a vastuvõetud täitemenetluse seadustikus, kuid riigieelarveliste vahendite puudumisel pole nende ehitamine võimalik. Vahistatuid hoitakse ööpäevaringselt lukustatud üksikkambrites eraldatuna kõikidest teistest vahistatutest. Eelvangistuse kandmisele kohaldatakse olulisemalt lõdvamaid kinnipidamise nõudeid kui juba karistust kandvatele kinnipeetavatele. See tuleneb otseselt süütuse presumptsioonist. Nii on vahistatutel lubatud kanda isiklikke riideid, neile võimaldatakse lisatoitlustamine saadetavate toidupakkide arvel, samuti on vahistatul võimalik taotleda oma kambri valgustatust ka väljaspool selleks ettenähtud aega.

Tulenevalt eeluurimise käigu tagamise vajadusest erineb vahistatute kokkusaamiste regulatsioon kinnipeetavate vastavast regulatsioonist. Vahistatule lubatakse lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida ta ei saa teostada läbi kolmandate isikute. Vahistatu kokkusaamised saavad toimuda üksnes kohtuniku või prokuröri loal. Samas on vahistatul lubatud piiramatult ja järelevalveta suhelda oma kaitsjaga.

Vahistatu kirjavahetuse jälgimine toimub analoogselt kinnipeetava kirjavahetuse jälgimisega üksnes kohtu loal ja jälitustegevuse seaduses ettenähtud korras. Erinevalt kinnipeetava kirjavahetuse jälgimisest annab loa vahistatu kirjavahetuse jälgimiseks maa- või linnakohtunik (tavaliselt koos vahi alla võtmise loaga).

Praktikas on tekkinud probleeme vahistatute vabastamisega. Kahjuks tuleb tõdeda, et erinevate ametkondade lohakuse tõttu on esinenud juhtumeid, kus vahistatut peetakse endiselt kinni, kuigi tema vahistamise tähtaeg on möödunud. Nimetatud probleemi lahendamiseks ja vastutuse hajutamise vältimiseks sätestab eelnõu § 101 üheselt, et vahistatu vabastatakse vahistamistähtaja möödumisel. Lõike 2 järgi on vangla direktor kohustatud uurijat või prokuröri informeerima vahistamistähtaja lõpu lähenemisel, kuid vahistustähtaja mittepikendamisel on vangla juhtkond kohustatud vahistatu vabastama.

9. Vanglateenistus

Eelnõu vanglateenistusega seonduvat osa on jätkuvalt viimistletud. Eelnõu redigeerimine on jätkunud ka peale tema heakskiitmist Vabariigi Valitsuse poolt 19.01.1999 a istungil. Põhiosas on sisseviidud muudatused olnud redaktsioonilist laadi. Nii on eelnõud parandatud, arvestades vanglaametnike teenistuse spetsiifiliste tingimuste kohandamise vajadust avaliku teenistuse seaduse ametnike atesteerimist ja reservi puudutavatele sätetele. Samuti on eelnõud viimistletud arvestades 19.01.1999. a Vabariigi Valitsuse istungil eelnõu arutamisel tehtud märkusi. Vanglaametnike olukorda on parandatud teenistuses oleku vanuse ülemmäära tõstmise läbi, mis nüüd on põhijoontes samane politseiteenistuse seadusega.

Uudne põhimõte sisaldub atesteerimise korralduses, mis sätestab erisuse atesteerimise üldistest tingimustest. Vanglaametnike puhul on loobutud iga-aastase arenguvestluse nõudest atesteerimise ühe hindamisobjektina. Sellega seonduvat on põhjalikumalt käsitletud seletuskirja osas.

9.1. Vanglateenistuse süsteemi kontseptuaalsed alused

Vanglaametnike teenistuse regulatsioon moodustab olulise ja mahuka osa käesolevast seaduseelnõust. Vajadus sellise regulatsiooni järgi on suur, kuna seniajani sätestas vanglaametnike õigusliku seisundi erisused teiste avalike teenistujatega võrreldes täitevametnike teenistusmäärustik. Samas ei ole põhiseadusega kooskõlas määruse tasandil erisuste sätestamine seadusega reguleeritud riigiteenistuse küsimustest. Sellest tulenevalt oli üheks eelnõu eesmärgiks vanglaametnike eriseisundi seadustamine. Kuid senise õigusliku staatuse seadustamine ei ole siiski eelnõu väljatöötamise ainsaks lähtealuseks. Vanglateenistuse õiguslikku regulatsiooni on võrreldes senisega oluliselt täiustatud ning seda alljärgnevate seisukohtade alusel.

Vabariigi Valitsuse poolt moodustatud asjatundjate komisjon haldusreformi kontseptsiooni väljatöötamiseks on väljendanud oma seisukohta karjäärisüsteemi elementide selgema väljaarendamise vajaduse kohta avaliku teenistuse eri valdkondades. Karjäärisüsteemile iseloomulike elementidega jõustruktuuri kujundamisele on suunatud ka käesoleva eelnõu vanglaametnikele pühendatud sätted. Eelnõu olulisimaks põhimõtteks avaliku teenistuse seisukohalt on vanglaametnike teenistusrühma moodustamine sarnaseid funktsioone täitvate, ühesuguse ettevalmistuse saanud ning samadele ametikohtadele kandideerivate ametnike hierarhilise ja suletud süsteemina. See pluss korrektsioonialases väljaõppes seisneva ettevalmistusteenistuse kohustuslik läbimine enne ametisse nimetamist on oluliseks tagatiseks stabiilse ja kompetentse teenistuse rajamisel.

Karjäärisüsteemi tunnusjooneks on seega riigiametnike üksikute teenistusrühmade moodustamine lähtudes nende teenistujate poolt täidetavate ülesannete ja sellele vastava ettevalmistuse erisustest. Sellise teenistusrühma moodustavad ka vanglaametnikud.

9.2. Vanglateenistuse rakendusala

Teenistusrühma moodustavad samale õiguslikule regulatsioonile alluvad ametnikud, kellel tulenevalt nende ettevalmistusest samal erialal on väljavaade saada ametisse nimetatud samadele ametikohtadele. Võrreldes kooskõlastusringile saadetud redaktsiooniga on loobutud korrektsioonialast väljaõpet õppeasutuses andvate õppejõudude arvamisest vanglaametnike teenistusrühma hulka. Ei saa eeldada, et neil oleks olemas üldine korrektsioonialane ettevalmistus ning õppetöö stabiilsuse huvides ei ole vajalik sätestada nende kohustust korralduse saamisel asuda täitma vanglaametniku ülesandeid vangistusasutuses. Ei takista see ka vanglaametnikest praktikute kaasamist vajadusel õppetöö läbiviimisele.

Vanglateenistusse kuuluvate isikute ettevalmistuse põhisisuks on korrektsioonialane haridus. Seepärast kuuluvad vanglateenistuse rakendusalasse ka need ametikohad, mille ülesanded haakuvad korrektsiooni kui erialaga. Eelnõu §-s 107 on nende ametikohtade põhifunktsiooniks sätestatud avaliku võimu teostamine kinnipeetavate valvamisel, järelevalveteenistuse korraldamisel vanglas, juurdlusülesanded ning nende ülesannete operatiivne juhtimine ja korraldamine. Vanglateenistuses ei ole seega vanglas töötavad spetsialistid, kelle ülesanded nõuavad sootuks teistsugust erialast ettevalmistust - näiteks vanglaarstid, muu meditsiinipersonal, psühholoogid, raamatupidajad jne. Nende teenistussuhet reguleeritakse üldistel alustel avaliku teenistuse seadusega.

9.3. Ettevalmistusteenistus

Eelnõus ei käsitleta vanglaametniku kandidaadi ettevalmistusteenistust vanglateenistuse ühe osana. Siiski on käesoleva eelnõu reguleerimisalasse haaratud ka vanglateenistuseks vajaliku väljaõppe korraldamise küsimused. Selle kuulumist eelnõu reguleerimisalasse põhjustavad järgmised asjaolud:

1) vanglateenistuse ladusa funktsioneerimise seisukohalt on oluline ametisse nimetatavate isikute väljaõpe;

2) ettevalmistusteenistuse läbimine on käesoleva seadusega sätitud vanglaametniku ametissenimetamise kohustuslikuks eelduseks.

Väljaõppe nimetamine ettevalmistusteenistuseks on põhjendatud sellega, et nimetatud protsess allub osaliselt avaliku teenistuse normistikule ning õppeprotsessi korraldamine on otsesemalt kui muu õppetegevus seatud riigi järelevalve alla, olles riigi poolt ulatuslikumalt reguleeritud kui haridusasutuste töö muud valdkonnad. Õppeprotsessi ulatuslikku reguleerimist põhjendab asjaolu, et selle käigus valmistatakse ette jõustruktuuride töötajaid, kellel tulenevalt nende teenistuse iseloomust peab riigiga olema eriti lähedane usaldussuhe.

Ettevalmistusteenistuses oleva ametnikukandidaadi õiguslik seisund erineb sõltuvalt sellest, kas ta viibib õppeasutuses teoreetilisel väljaõppel või vanglas praktikal. Teoreetilisele väljaõppele ei laiene avaliku teenistuse seadus ega vanglateenistuse normid. Küll on selles osalevatel isikutel teatud avalikule teenistusele iseloomulikud soodustused. See on põhjendatav sellega, et vanglateenistuseks vajaliku ettevalmistuse omandamine on avalikes huvides toimuv tegevus ning selles osalevatele isikutele peaks teatud riigipoolsete tagatiste ning hüvede pakkumine olema põhjendatud. Nii loetakse ettevalmistusteenistuses viibitud aeg avaliku teenistuse staaži hulka. Kui ettevalmistusteenistusse astuv isik on vőtnud őppelaenu, kuulub ka ettevalmistusteenistuses viibitud aeg aja hulka, mille vältel kustutatakse isiku vőlgnevust. Et pőhimőttelised otsustused riigi rahaliste vahendite käsutamise osas tuleb teha seaduse tasandil, on käesolevas eelnőus sätestatud ka niisugused teoreetilises őppes osalevate vanglaametnikukandidaatide sotsiaalsed tagatised nagu eluase, toitlustamine ja vormiriietus.

Praktilises őppes viibiv isik töötab vanglas. Et tema täidetavad funktsioonid on sarnased vanglaametnikuga ning avaliku vőimu teostamine isikute suhtes on tema töö pőhisisuks, on praktikal viibiva isiku őiguslik seisund samastatud avaliku teenistujaga. Rakendamisele kuulub avaliku teenistuse seaduses ettenähtud koosseisuvälise teenistuja instituut. Viimane vastab oma olemuselt (määratud ajaks ametisse nimetamine, töö tegemine väljaspool ametiasutuse koosseisu ettenähtud ametikohal) praktikandi suhetele vangla administratsiooniga. Kuna vanglaametniku funktsioone täitva praktikandi suhtes peaksid tema seisundi tőttu kehtima ka vanglaametniku seaduses fikseeritud teenistuskohustused ning sotsiaalsed tagatised (töö ja puhkeaeg, ületunnitöö), laienevad niisugusele teenistusele lisaks avaliku teenistuse seadusele ka käesoleva seaduse vastavad jaotised. Kuna praktikandil ei ole erinevalt vanglaametnikust ametiastet ega -järku, tasustatakse tema tööd siiski avaliku teenistuse seaduses ettenähtud üldistel alustel.

Vanglaametniku ametikohale ametisse nimetamise üheks eelduseks on eelnőu järgi isiku poolt ajateenistuse kohustuse eelnev täitmine. Sarnaselt on piiratud politseiteenistuse seaduses ka politseiteenistusse astuda vőivate isikute ringi. Samas ei ole ajateenistuse kohustuse eelnev täitmine seatud kohustuslikuks tingimuseks isiku vőtmisel ettevalmistusteenistusse. Selline regulatsioon jätab tulevikus vőimaluse ühitada ettevalmistusteenistust ajateenistusega.

9.4. Teenistuskäik

9.4.1. Üldiselt

Teenistuskäik ja karjäär teenistusrühmas on avatud isikutele, kelle ettevalmistus ja haridus vastavad seaduses esitatud nõuetele. Teenistusrühma võetud teenistuja jaoks algab teenistuskäik ametisse nimetamisega teenistusrühma madalaima astme ametikohale. Teenistuslikest saavutuste põhjal on tal edutamise läbi võimalik tõusta kõrgematele ametiastmetele, millega kaasneb tema töö tasustamise suurenemine, ning täita ametikohti, mis eeldavad suuremat vastutust ning komplitseeritumaid töökohustusi. Kuna ametikohad täidetakse teenistusrühma sisese konkursiga, on ametnike liikumine ametikohtade vahel administratsioonile valutum, sest ametikohale on alati võimalik leida kompetentse ja kogemustega asendaja. Selles väljendubki teenistusrühma moodustanud teenistuse "suletus".

Teenistusrühma siseselt on vajalik kindlaks määrata ka erinevate ametikohtade omavaheline hierarhia ning erinevad tasandid selles. Eelnõus on selleks ette nähtud ametiastmete süsteem. Nimelt on võimalik vanglaametnike ametikohti jagada erineva keerukuse astmega funktsioonide ning nende täitmiseks vajamineva ettevalmistuse järgi. Põhiliseks kriteeriumiks on siinkohal ettevalmistus. Vanglaametnikke on kahesuguse haridustasemega - keskhariduse baasil erialase väljaõppe saanud ametnikud ning Sisekaitseakadeemias korrektsioonialase rakendusliku kõrghariduse omandanud vanglaametnikud. See moodustab ka piiri vanglaametniku karjäärile teenistusrühmas - alates teatud ametiastmest on vanglateenistuse ametikohad määratud isikutele, kellel on rakenduslik kõrgharidus. Järelikult on sellele ametiastmele tõusmise eeltingimuseks rakenduslikku kõrgharidust andva ettevalmistusteenistuse läbimine. Eelnõus on sätestatud vanglaametnike kolmel kõrgemal ametiastmel olevate ametikohtade täitmine üksnes kõrgharidusega vanglaametnikega. Kahel madalamal ametiastmel asuvale ametikohale võib nimetada isiku, kes on keskharidusega ning läbinud vastava väljaõppe. Ametikoha kuuluvuse teatud ametiastmele määrab justiitsminister (see sarnaneb Eesti avalikus teenistuses esimese iseloomuliku karjäärisüsteemil põhineva teenistusrühma - välisteenistuse - ülesehituse põhimõtetega). Ametikohtade kuuluvuse määramisel tuleb arvesse võtta nii täidetavate ülesannete raskusastet kui ka ametikoha paiknemise hierarhilises käsuliinis ehk juhtimisfunktsiooni olemasolu ja mahu. Erilist kaalu omab juhtimisfunktsiooni arvestamine just kolme kõrgema ametiastme ametikohtade määratlemisel. Kõrgeimale ametiastmele peaks vastama vangla üldjuhtimisega tegelevate vangla direktorite ja vangla direktori abide ametikohad. Aste madalamal peaks paiknema muude juhtimisfunktsiooni täitvate ametikohtade - vangla talituste ja osakondade juhatajate ametikohad.

Kolmandal ametiastmel on vangla struktuuriüksuste koosseisus olevad ülejäänud korrektsioonialase kõrgharidusega spetsialistid. Eeldatavate nooremametnike ametikohad (valvurid, saatjad jt) jaotatakse funktsioonide alusel kahele erinevale astmele. Siinkohal ei pea tingimata jaotuse aluseks olema põhimõte, et erineval ametiastmel asuvad ametikohad üksteisest täidetavate funktsioonide raskusastme tõttu oluliselt erineksid. Praktilist tähtsust omab juba asjaolu, et ametnikul on võimalus kandideerida puhtformaalsest seisukohast kõrgemale ametikohale, see stimuleerib teenistusülesannete paremat täitmist ning enesetäiendamist. Tuleb ju arvesse võtta, et kõrghariduse puudumisel pole ametnikul võimalik kandideerida kolmele kõrgemale ametiastmel vastavale ametikohale, tema teatud ulatuses edutamise võimalus peaks aga olemas olema.

Ka kolmele kõrgemale vanglaametniku ametiastmele pääsu eelduseks olev kõrgharidust andev väljaõpe on käsitletav ametniku karjääri ühe elemendina. Et stimuleerida teenistusrühma alamatel astmetel olevaid ametnikke teenistuseks, on vajalik tagada võimalus pääsemiseks kõrgematele ametiastmetele. Kõrgema taseme ettevalmistusteenistus selle eeldusena oleks ametniku senise karjääri orgaaniliseks jätkuks. Selle tagamiseks näeb eelnõu ette põhimõtte, et Sisekaitseakadeemia korrektsioonikolledţisse rakenduslikku kőrgharidust andvasse őppesse vőetakse isikuid, kes on läbinud madalamate ametiastmete ettevalmistusteenistuse ja on teeninud nendele kahele ametiastmele vastavatel ametikohtadel.

Nagu eelnevast juba selgus, seisneb vanglaametniku teenistuskäik liikumises mööda erinevaid ametikohti ja ametiastmeid. Paralleelselt kulgemisega mööda teenistusrühma hierarhiat omandab vanglaametnik tulenevalt oma vanglateenistuses oldud ajast kőrgemaid ametijärke. Tulenevalt sellest eristatakse eelnőus 2 mőistet: edutamine ja ülendamine.

9.4.2. Edutamine

Isiku viimine kõrgemale ametiastmele - edutamine - on võimalik vaba ametikoha olemasolul kõrgemal ametiastmel, millele nimetatakse ametisse konkursi korras eelmisele ametiastmele vastaval ametikohal töötav isik. Edutada võib ametnikku ühe ametiastme võrra korraga.

Vältimaks ametialaste kogemusteta isikute sattumist kõrgetele ametikohtadele, on vanglaametnikku võimalik edutada vaid ühe ametiastme võrra korraga. Edutamise protseduuriliseks nõudeks on konkursi korraldamine vaba ametikoha täitmiseks. Konkursi viib läbi vanglaametnike konkursi- ja atesteerimiskomisjon. Konkursi- ja atesteerimiskomisjon esitab ametisse nimetamise õigust omavale isikule edutamiseks ühe või mitu konkursil osalenud isikut, kes konkursi edukalt läbinud. Lõpliku otsuse teeb ametisse nimetamise õigust omav isik. Edutamisel on eelnõus sätestatud veel piiranguid. Nimelt võivad konkursil osaleda ja edutatud saada isikud, kes on oma senisele ametiastmele vastaval ametikohal töötanud vähemalt kaks aastat. On ju edutamise üks põhialuseid otsustamine, kas isik on oma senise tööga senisel ametiastmel piisaval määral hakkama saanud, et kandideerida keerukamaid nõudeid esitavatele ametikohtadele. Samuti ei või edutada vanglaametnikku, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus.

9.4.3. Ülendamine

Kui edutamine seisneb kõrgema ametiastme saamises ja sellele vastavale ametikohale nimetamises, siis ülendamisega omistatakse isikule samal ametikohal kõrgem ametijärk. Edutamise ja ülendamise paralleelne rakendamine on määratud tulemusprintsiibi ja vanuseprintsiibi optimaalseks ühitamiseks avaliku teenistuse korraldamisel. Põhineb ju ülendamine peamiselt isiku staazhil tema teenistusrühmas. Seega peaks ülendamise kaudu kõrgemate ametijärkude saamine motiveerima isikut kauakestvaks ja tubliks teenistuseks isegi sel juhul, kui ta säilitab oma ametikoha ning ei tõuse kõrgematele ametikohtadele või ei soovigi seda. Siiski ei ole ülendamine seatud teenistuses oldud ajast automaatsesse sõltuvusse. Ülendamine on seatud sünkrooni ja sõltuvusse isiku korralise atesteerimisega. Ülendada on võimalik isikuid, kes saavutavad atesteerimisel positiivse tulemuse. Järelikult on ülendamise eelduseks erinevalt edutamisest vaid nõuetelevastav teenistus oma ametikohal. Ka ülendamise osa on lõplikuks otsustajaks ametisse nimetamise õigust omav isik ehk asutuse juht. Sealjuures ei ole ta atesteerimiskomisjoni otsusega positiivses mõttes seotud. See tähendab, et tal on võimalik ka positiivse atesteerimistulemuse saanud isik jätta senisele ametijärgule. Selle õiguse kasutamist on ülendatava huvides siiski piiratud. Kui atesteerimiskomisjon otsustab ka järgmisel atesteerimisel, et isik vastab igati oma ametiastmel esitatavatele nõuetele, peab ametisse nimetamise õigust omav isik atesteeritu kõrgemale ametijärgule ülendama. Kui ta siiski on ülendamise osas erineval seisukohal, on ta ainsaks võimaluseks ülendamata jätta isik teenistusest vabastada - õigus, mille kasutamise võimalus on tal seadusega niigi alati tagatud.

Isiku ülendamine toimub ühe ametiastme piires. See eristab ülendamist vertikaalsuunas toimuvast karjäärist. See tähendab, et iga ametiaste on eraldi jagatud ametijärkudeks. Isiku viimisel kõrgemale ametiastmele alustab isik liikumist uue ametiastme esimesest, madalaimast ametijärgust. Igal ametiastmel olev ametijärkude arv erineb mõnevõrra. Kõrgematel ametijärkudel on see pisut väiksem, mis on põhjustatud asjaolust, et nimetatud ametiastmel ei ole isikul võimalust enne ametist vabastamist võimalust teenida sama pikalt, kui madalamatel ametiastmetel, kuna jõudmaks kõrgematele ametiastmetele, on vajalik teatud aeg teenida ka madalamal ametiastmel, kuna edutatakse ainult ühe astme võrra korraga. Seda ei kompenseeri täielikult ka asjaolu, et kõrgematel ametiastmetel olevad isikute teenistuses oleku vanusepiir on kõrgem.

Kuna ülendamine on eelkõige staazhi iseloomustavaks näitajaks, on küll võimalik selle pidurdamine - peamiselt negatiivsete atesteerimistulemuste puhuks, samas ei ole ette nähtud ametijärgu alandamist. Kui isik viiakse madalamale ametiastmele vastavale ametikohale - toimugu see siis lähtuvalt negatiivsest atesteerimistulemusest või isiku tagasipöördumist teenistusse oma ametiastmele takistaval vaba ametikoha puudumisel sellel ametiastmel - isik säilitab madalamal ametiastmel sama järjenumbriga ametijärgu.

9.4.4. Üleviimine

Erinevalt edutamisest, kui ametnik viiakse kõrgemale ametiastmele vastavale ametikohale, reguleerivad juhtu, kui ametnik nimetatakse samal ametiastmel (või madalamal) asuvale teisele ametikohale, üleviimisele pühendatud sätted. Kuna jõustruktuuridelt oodatakse teatud mobiilsust ning võimet reageerida teenistust mõjutavatele tingimustele operatiivselt, tuleb ette näha ka võimalus paigutada teenistuse huvides ametnikke ümber ühelt ametikohalt teisele, seda ilma viimaste nõusolekuta. Sellise võimaluse kasutamisele on eelnõus sätestatud aga ka piirangud, arvestades õiguskantsleri poolt Vabariigi Valitsuse istungil tehtud märkusi ja Riigikohtu põhiseaduskolleegiumi otsust politseiametnike üleviimist reguleerivate mõningate politseiteenistuse sätete kehtetuks tunnistamise kohta.

Ilma isiku nõusolekuta pole tema üleviimine teisele ametikohale sama ametiastme piires võimalik järgmistel juhtudel (§ 125 lg 4) - esiteks sel juhul, kui üleviimine halvendaks isiku võimalust kõrgema ametijärgu saamise osas, kuna pikendab isiku atesteerimisperioodi. Teiseks, et kaitsta vanglaametniku õigust elukoha vabale valikule ja tagada tema eraelu teatud puutumatus teenistustingimustest, ei ole võimalik vanglaametnikku viia üle ametikohale, mis kuulub teise kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil asuva vangla koosseisus. Et nõusolekuta üleviimise võimalust ei saaks halvemal juhul kasutada teenistuse funktsioneerimist mõjutava surveabinõuna, ei ole see võimalik vangla direktori ametikohal, kellel on eelnõu vangistust käsitlevas osas ette nähtud olulised pädevused kinnipidamise korraldamisel ja juhtimisel.

Ilma vanglaametniku nõusolekuta pole teda võimalik viia madalamale ametikohale vastavale ametiastmele, seda ka siis, kui üleviimise ettepaneku on teinud atesteerimiskomisjon ametniku negatiivse atesteerimistulemusena.

Ametniku teenistuskäik kujutab endast liikumist teenistusrühma kuuluvatel ametikohtadel. Vanglaametnike teenistusrühma kuuluvad ametikohad on piiratud käesoleva seaduse rakendusalaga. Et vältida järjepidevust, stabiilsust, pikaajalisust ja seeläbi kompetentsust taotleva regulatsiooniga tekitatud suletuse negatiivseid külgi, on eelnõu andnud ka võimaluse ametniku siirdumiseks väljapoole teenistusrühma. See tuleneb vajadusest kasutada vanglaametniku ettevalmistusega isikuid ka väljaspool vanglateenistust. Nii võib esineda vajadus vanglaametniku kasutamiseks Justiitsministeeriumi koosseisus oleval ametikohal, mille ülesandeks on vanglate töö ja vangistuse korraldamine riigis. Samuti võib tekkida vajadus vanglaametniku kasutamiseks vanglaametnike ettevalmistusteenistuses õppetöös. Seepärast näeb eelnõu ette võimaluse viia vanglaametnik viimase nõusolekul üle Sisekaitseakadeemia või muu vanglaametnike ettevalmistusteenistust läbiviiva õppeasutuse õppejõu ametikohale, samuti Justiitsministeeriumi koosseisus olevale ametikohale. Ametnikku võib üle viia kuni viieks aastaks, selle tähtaja möödumisel on võimalik üleviimist ka pikendada. Kuna eelduslikult täidab ametnik eelnimetatud ametikohtadel korrektsiooni seisukohalt kvalifitseeritud ülesandeid, on selle üleviimise tähtaeg arvatud vanglateenistuse staazhi hulka (mis omab tähtsust nt. edutamisel), ka omandab ametnik teenistusse tagasipöördumisel sama ametijärgu, mis ta oleks omandanud samal ajal vanglateenistuses viibides, kui ta oleks edukalt läbinud korralise atesteerimise.

Kui vanglaametnik on ajutiselt nimetatud madalamale ametiastmele vastavale ametikohale, kui annaks õigust tema ametiaste (nt reservist, eelmises lõigus käsitletud üleviimiselt tagasipöördumisel), siis säilitab ta õiguse kasutada oma ametiastmest tulenevaid õigusi (näiteks ametiastme nimetust), välja arvatud tasustamine.

9.5. Vanglaametnike atesteerimine

Käesolevas seaduses esinevad vanglaametnike atesteerimise erisused tulenevad vanglaametnike teenistuse ülesehituse erisustest. Kui avaliku teenistuse seaduse atesteerimisel pühendatud sätted lähtusid ametniku omaduste võrdlemisest ametikohale esitatavate nõuetega, siis vanglaametnike teenistuskohustuste ja kvalifikatsiooni seisukohalt omab ametikoha asemel keskset tähendust ametiastme mõiste. Sellest tulenevalt hinnatakse ametniku vastavust ametiastmele esitatavatele nõuetele. Siit tulenevadki erisused avaliku teenistuse seaduses ettenähtud atesteerimise tingimustest. Kuna 1998. a detsembris jõustus Riigikogu poolt vastu võetud avaliku teenistuse seaduse muutmise ja täiendamise seadus, mis muutis mõnevõrra kehtivat atesteerimiskorraldust, siis on käesolevat eelnõud võrreldes kooskõlastusringile saadetuga neist muudatustest lähtuvalt ka täiendatud.

Eelnõu sätestab vanglaametnike konkursi- ja atesteerimiskomisjoni olemasolu, mis viib läbi vanglaametnike korralist atesteerimist iga kolme aasta tagant. Komisjoni pädevuse ühe erisusena võib märkida, et positiivse atesteerimistulemusega kaasneb vanglaametniku ülendamise ettepaneku tegemine.

Atesteerimisele ei kuulu ametiastme viimasele ametijärgule jõudnud isikud. Siin tuleb arvestada, et kõikide ametiastme viimastele ametijärkudele jõudmine eeldab mitmekümneaastast teenistust ning jõuab kätte ametniku karjääri lõpuks, vahetult enne ametniku teenistusest vabastamist vanuse tõttu. Viimasel ametijärgul oleku periood on oma pikkuselt ligikaudselt võrdne ühe atesteerimisperioodiga. Selleks ajaks on tegemist väga suure teenistuskogemusega ametnikuga, kellel pealegi puudub võimalus ametijärgu ja palgamäära kõrgendamiseks ülendamise läbi. Eeltoodud asjaolude valguses on niisugune reegel igati põhjendatud.

Vanglaametnike atesteerimistingimustes sisaldub veel üks oluline erisus avaliku teenistuse seaduses sätestatutest. Nimelt ei ole vanglaametnike atesteerimiskorralduse hilisemal kindlaksmääramisel määrusandlikul tasandil kohustuslik sätestada ametniku ja ülemuse vahel toimuvat arenguvestlust. Selle nõude ärajätmisel on lähtutud järgmistest praktilistest kaalutlustest. Esiteks on vangla personali näol tihtipeale tegemist üsna suurearvuliste osakondade ja talitlustega, formaliseeritud iga-aastase vestluse korraldamine võiks eeskätt kesktaseme juhtidel põhjustada vägagi suurt töökoormust. Teiseks on teenistusel jõustruktuuris, sealhulgas vanglas, mõnevõrra formaalsem iseloom kui näiteks teenistusel kõrgema tasandi keskvalitsusasutustes, töö ei põhine mitte niivõrd ülemuse ja alluva tihedatel kontaktidel ja loomingulisel koostööl, kuivõrd kindlaksmääratud nõuete täpsel järgimisel ja objektiivselt määratletud isikuomaduste kontrollil kõrgemalseisvate organite (atesteerimiskomisjon) poolt.

9.6. Sotsiaalsed tagatised

9.6.1. Tasustamine

Peale ametniku liikumise suuremat vastutust eeldavate kõrgematele ametikohtadele tuleb pöörata tähelepanu ka tema teenistuse kestvusele, vältimaks teenistujate kaadri voolavust. See motiveerib isikut ka pikaajaliseks ja järjepidevaks teenistussuhteks. Ametniku vanemusprintsiibist mõjutatud ülendamine ongi aluseks vanglaametnike tasustamisel. Vanglaametniku poolt teatud ametiastmel teenistuses oldud aeg on jaotatud erinevateks ametijärkudeks, igale neist vastab ka erinev palgamäär. Iga kolme aasta tagant võib otsustada ametniku üleviimise kõrgemale ametijärgule. Kõrgema järgu omistamine ei järgne siiski automaatselt teatava ajavahemiku möödumisele, vaid on atesteerimise kaudu seatud mõningal määral sõltuvusse ametniku teenistustulemustest. Ametijärkude ja seega palgamäärade määramine vanglaametnikele on täpsemat kirjeldamist leidnud ülendamise instituudi käsitlemisel eespool. Nii on vanglaametnike tasustamisel kombineeritud omavahel staaţipőhimőtet saavutuspőhimőttega.

Ametniku töö tasustamine sõltub suuremal määral siiski ametniku ametiastmest. Et kehtestatav süsteem vanglaametnike teenistust ja edutamisel konkureerimist motiveeriks, eeldab see, et tasustamise vahed erinevate ametiastmete vahel oleksid tunduvalt suuremad, kui vahed sama ametiastme erinevate ametijärkude vahel. Siiski võib eelneva ametiastme viimase ametijärgu tasu olla ligilähedaselt võrdne või isegi kõrgem, kui kõrgema ametiastme madalaimal ametijärgul.

Iga ametiastme erinevatele ametijärkudele vastavad palgamäärad kehtestab Vabariigi Valitsus.

9.6.2. Muud sotsiaalsed tagatised

Vanglaametnike muude sotsiaalsete tagatiste määratlemisel on eeskujuks olnud politseiteenistuse seadus, seda vanglaametniku töö- ja puhkeaja, lisapuhkuse, toetuse määramise vanglaametniku hukkumise, invaliidistumise, haigestumise või talle kehavigastuse tekitamise korral, varalise kahju hüvitamise ja terviseuuringute osas. Seadusega ei ole sätestatud vanglaametnike palga alammäära. Samas tagab vanglaametnike teenistuskäik palga stabiilse kasvu teenistuses oldava aja jooksul.

9.7. Teenistuskohustused, ergutused ja teenistusdistsipliin

Vanglaametnike teenistuskohustuste määratlemisel on lähtutud seniajani kehtivast täitevametnike teenistusmäärustikust, mille vanglaametnike kohta käivad erisused vajavad kehtimiseks seadustamist.

Vanglaametnike distsiplinaarvastutuse osas järgib eelnõu politseiteenistuse seadusega politseiametnikele kehtestatud regulatsiooni. Ka ergutuste osas on üldjoontes järgitud kehtivat korda. Erisustest muude teenistujate osas võib esile tõsta asjaolu, et vanglaametnike puhul asendab spetsiifiline ülendamise instituut kõrgemale palgatasemele viimist.

9.8. Vanglaametniku ametist vabastamine

Sätestatud on avaliku teenistuse seadusega võrreldes spetsiifilised ametist vabastamise alused: kindlaksmääratud vanusepiiri saabumisel, ametivande andmisest keeldumisel ja ametiastmele mittevastavuse tõttu. Viimane alus tuleneb sellest, et käesoleva seaduse järgi hinnatakse atesteerimistulemuste põhjal ametniku vastavust ametiastmele esitatavatele nõuetele. Ametiastmele mittevastavus on aluseks siiski vaid vabastamisel atesteerimistulemuste põhjal. Kui rahulolematus ametniku tööga ilmneb atesteerimisega mitteseotud asjaoludel, vabastatakse ametnik avaliku teenistuse seaduse § 117 alusel ametikohale mittevastavuse tõttu. Vabastamise võimaluse andmisel juba konkreetsel ametikohal tööga mitte toimetuleku väljaselgitamisel lähtutakse eeldusest, et kui ametikohad on sisuliste tunnuste abil grupeeritud ametiastmetesse, siis on alust eeldada ametniku mittevastavust ka teistele ametikohtadele sama ametiastme piires. Kui aga sätestada vanglaametniku vabastamise alusena üksnes mittevastavus ametiastmele, siis tuleneks sellest kohustus proovida ametnikku ka teistel sama ametiastme ametikohtadel. Arvestades selle nõude rakendamise problemaatilisust praktika seisukohalt, on ülejäänud juhtudel lähtutud siiski mittevastavusest konkreetsele ametikohale. Administratsioonile jääb ka käesoleval juhul võimalus arvestada teenistustingimuste ja ülesannete eripära erinevatel ametikohtadel. Individualiseeritud lähenemist võimaldab käesolevas eelnõus sisalduv regulatsioon ametniku üleviimise kohta muule sama ametiastme piires asuvale ametikohale.

Sarnaselt politseiteenistuse seadusele on ette nähtud vanglaametnike vabastamine vanuse tõttu. Kuna tegemist on seaduses sätestatud kindla tähtajaga, millega tuleb arvestada juba teenistusse astumisel, ei ole põhjendatud hüvituse maksmine vanglaametnikule tema vanuse tõttu vabastamisel. Vastavalt väljateenitud aastate pensionide seadusele võib piisava arvu aastaid vanglateenistuses olnud isik jääda vanuse tõttu vabastamisel pensionile, olgugi et tema vanus ei vasta veel üldisele pensionieale. Seadus näeb ette ka võimaluse teenistusaega pikendada, kui vanglaametniku tervislik seisund ja võimed seda lubavad. See väldib arvukate vanemas vanuserühmas olevate töötute grupi tekkimist teenistusest vabastatud vanglaametnike näol.

9.9. Ametnike reservi käsitlemine vanglaametnike suhtes.

Lähtuvalt vanglaametnike teenistuse eripärast on sisse viidud teatavaid erisätteid ametnike reservi osas. Kuna tuleb eeldada ühelt poolt reservi arvatud vanglaametnike soovi teenida oma haridusele ja oskustele vastaval ametikohal ning teiselt poolt vanglaametniku reservi arvamise eesmärki, mis seisneb vajaliku ettevalmistuse ja kogemustega ametnike tagavaras, ei ole põhjendatud vanglaametniku reservist väljaarvamise alusena juhtum, kui vanglaametnik keeldub (ka korduvalt) mõnest muust talle pakutavast teenistuskohast väljaspool vanglateenistust. Et seetõttu on vanglaametniku poolt aktsepteeritavate kohtade valik eelduslikult mõnevõrra kitsam, kui teistel reservis olijatel, on põhjendatud ka pikema reservis oleku tähtaja sätestamine. Et tagada reservi kasutamine ja selle kaudu reservis olevatel ametnikel teenistuskoha saamise võimalus, mille tekkimine ei sõltuks ainult ametisse nimetamise õigust omavate isikute suvast, on eelnõus sätestatud ka regulatsioon, mille kohaselt vanglaametnikku ametisse nimetamise õigust omav isik peab iga kolmanda tema alluvuses oleva vanglateenistuse vaba ametikoha tekkimisel edastama pakkumise ametnike reservi.

9.10. Rakendussätted

Arvestades võimalikku kaadrinappusega seonduvaid probleeme käesoleva seaduse rakendamisel tema jõustumiseks märgitud momendil, osutus vajalikuks sätestada vanglateenistuse osas erisusi seaduse jõustumise üldise tähtaja suhtes. Ettevalmistusteenistusele käesolevas seaduses sätestatud nõuded jõustuvad isikute suhtes, kes astuvad eriala omandama peale käesoleva seaduse jõustumist. Seega ei ole teatud ajavahemiku jooksul võimalik rakendada nõudeid, et ametisse võib nimetada vaid isiku, kes on lõpetanud ettevalmistusteenistuse vastavalt käesolevas seaduses sätestatud nõuetele. Kuni 1. septembrini 2004 ei rakendu samuti nõue, et rakenduslikku kõrgharidust andvasse ettevalmistusteenistusse Sisekaitseakadeemia korrektsioonikolledţis vőib astuda üksnes isik, kes on juba töötanud vanglaametnikuna kahel alumisel ametiastmel ning lőpetanud nendele vastava ettevalmistusteenistuse. Et Vanglate Amet on prognoosinud lähiaastatel kasvavat puudust just nooremametnikest keskharidusega ametnikest, siis vőib rakendussätete järgi nimetada kahele kőrgharidust mittenőudvale vanglaametniku ametiastmele vastavale ametikohale kuni 1. jaanuarini 2003 isiku, kes ei ole läbinud vastavat ettevalmistusteenistust, arvestades, et vajaliku väljaőppe omandab isik töö kőrvalt toimuva täiendőppe vormis.

Seega ei rakendata seaduse jőustumise esialgsetel aastatel karjäärisüsteemi ja edutamise jäika mehhanismi, mis sobib juba väljaarenenud ja stabiilsele teenistusele. Teenistuse ülesehitamise perioodil on jäetud vőimalus kőrgematel ametiastmetel vabade ametikohtade komplekteerimiseks mitte ainult eelmisel ametiastmel olevate isikutega, vaid ka näiteks ettevalmistusteenistuse lőpetanud isikutega.

Käesoleva seaduseelnőu jőustumisel arvatakse vanglaametnike hulka käesoleva seaduse tähenduses ametnikud, kes töötavad käesolevas eelnőus vanglateenistuse definitsioonile vastavatel ametikohtadel. Nad omandavad ametiastme vastavalt justiitsministri poolt kinnitatud määrusele ametikohtade ametiastmetele kuuluvuse määramiseks. Isikud, kes Sisekaitseakadeemias vői muus őppeasutuses (Vanglate Ameti őppekeskus) käesoleva seaduse jőustumisel korrektsioonitöö alast ettevalmistust omandavad, vőrdsustatakse őppe läbimisel käesoleva eelnőu tähenduses vastava ettevalmistusteenistuse läbinutega.

10. Kinnipidamine politsei arestimajas

Kinnipidamist politsei arestimajas reguleerib eelnõu 7. peatükk. Nimetatud küsimus ei kuulu tavaliselt üldse lahendamisele vangistusseaduses vaid teistes vastavates õigusaktides (kriminaalmenetluskoodeks, politseiseadus), kuna tegemist ei ole kriminaaltäitevõiguse reguleerimisalaga. Hetkel, kuni vastavate uute õigusaktide eelnõude väljatöötamiseni, on kinnipidamine politsei arestimajas siiski reguleeritud vangistusseaduse eelnõu eraldi peatükis. Võrreldes kehtiva TmS-ga on eelnõus Siseministeeriumi ettepanekul loobutud arestikambrist kui iseseisvast kinnipidamiskohast.

Erinevalt praegusest süsteemist, kus väljasaadetavaid peetakse kinni kinnises vanglas koos kinnipeetavatega, näeb eelnõu ette väljasaadetavate kinnipidamise üleviimise Justiitsministeeriumi haldusalast Siseministeeriumi haldusalasse, kus luuakse vastav väljasaatmislaager (hetkel interneeritute vastuvõtupunkt). Väljasaatmislaagri loomine on ette nähtud juba 21. oktoobril 1998 vastuvõetud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses. Kuna kõikide välismaalastega seonduvate küsimuste otsustamine (elamisloa andmine või sellest keeldumine, ettekirjutuse tegemine Eestist lahkumiseks, väljasaadetava toimetamine piiripunkti jne) kuulub Siseministeeriumi pädevusse, siis on teoreetiliselt põhjendatud ja otstarbekas ka väljasaadetavate kinnipidamise üleviimine Siseministeeriumi kompetentsi. Selline lahendus on kasutusel ka teistes Euroopa riikides. Sellest tulenevalt näeb eelnõu ette väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse täiendamise kahe paragrahviga, mis sätestavad väljasaatmislaagri rajamise Siseministeeriumi haldusalasse. Eelnõu sätestab siiski, et kuni väljasaatmislaagri ehitamiseni ja vastuvõtmiseni peetakse väljasaadetavaid kinni kinnise vangla eraldi osakonnas või politsei arestimajas.

11. Vastavus Euroopa Liidu õigusele, eelnõu rakendamisega seonduvad kulud

Euroopa Liidu õigusega otseselt vabadusekaotuse täideviimist reguleeritud ei ole, kuid Euroopa Liit eeldab vastavate Euroopa Nõukogu poolt vastuvõetud aktide täitmist. Peamiseks Euroopa tasemel vabadusekaotuse täideviimist reguleerivaks aktiks on Euroopa vanglareeglistik (Euroopa Nõukogu soovitus 12. veebruarist 1987 nr R-87) ja seda selgitav memorandum. Mõlemaid nimetatud akte on eelnõu koostamisel arvestatud ja eelnõu vastab täielikult nende nõuetele.

Eelnõu rakendamisega kaasnevad kulutused on seotud valdavalt kinnipeetavate ravikuludeks ettenähtud summade suurendamisega, Vanglate Ameti likvideerimisega ja kinnipeetavatele hariduse andmiseks vajalike klassiruumide ja õppekohtade sisustamisega.

1. Kinnipeetavate ravikulude tasumiseks ettenähtud riigieelarveliste summade suurendamine

Kinnipidamiskohtades viibivate isikute üldarv: 4400 Vanglahaiglas viibivaid kinnipeetavaid: 160

Vanglahaiglas viibivatest kinnipeetavatest tuberkuloosihaigeid: 60

Vanglahaigla keskmine voodipäevade arv: 25,3

Vanglahaiglast üldse läbi käinud: 1771

Esitatud andmete põhjal tuleks riigieelarvest kinnipeetavate ravikulude tasumiseks ette näha 10 milj 365 684 krooni (arvutused teostatud Sotsiaalministeeriumi abiga). Hetkel on riigieelarvest kinnipeetavatele ravimite ostmiseks ette nähtud 1, 8 milj krooni, seega tuleks riigieelarvest kinnipeetavate ravikulude tasumiseks täiendavalt ette näha 8 milj 565 684 krooni.

2. Vanglate Ameti likvideerimisega seonduvad kulud

Põhilise osa Vanglate Ameti likvideerimisega seonduvatest kuludest moodustavad osade Vanglate Ameti töötajate koondamiskulud. Hetkel on Vanglate Ametis 96 koosseisulist ametikohta, Vanglate Ameti likvideerimise käigus on esialgselt kavandatud u 40 töötaja koondamine (ülejäänud töötajatele leitakse rakendus vanglates ja osaliselt ka Justiitsministeeriumi vanglate osakonnas). Esialgsetel andmetel kuluks Vanglate Ameti 40 töötaja koondamiskuludeks (keskmiselt 6 kuu ametipalk koos sotsiaalmaksuga) 1 milj 596 000 krooni.

3. Kinnipeetavatele hariduse andmiseks vajalike klassiruumide ja töökohtade sisustamise kulud

Eelnõu näeb ette, et kuigi kinnipeetavate üld- ja kutsehariduse küsimuste lahendamise koordineerimine ja kontroll nende täitmise üle jääb endiselt Haridusministeeriumi pädevusse, vastutab kinnipeetavatele hariduse andmiseks vajalike klassiruumide ja õppetöökohtade sisustamise eest Justiitsministeerium. Kuna hariduse andmisel on oluline koht kinnipeetava resotsialiseerimise kindlustamisel ja retsidiivi vähendamisel, tuleb vangla klassiruumide ja õppetöökohtade sisustamisele eraldada senisest suuremaid summasid. Esialgsete hinnangute kohaselt kuluks kinnipeetavatele hariduse andmiseks vajalike klassiruumide välja ehitamisele ja õppetöökohtade sisustamisele 2 milj krooni.

Seega moodustaksid vangistusseaduse eelnõu rakendamise kulud kokku 12 milj 161 684 krooni.

Eelnõu koostas töögrupp koosseisus Rando Antsmäe, Mari Miil, Lauri Madise ja Priit Pikamäe.

Märt Rask

Minister Mihkel Oviir

18. mai 1999. a